Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 2:15-25
Aadam ja Eeva15Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma.
16Ja Issand Jumal keelas inimest ja ütles: "Kõigist aia puudest sa võid küll süüa,
17aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!"
18Ja Issand Jumal ütles: "Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on."
19Ja Issand Jumal valmistas mullast kõik loomad väljal ja kõik linnud taeva all ning tõi inimese juurde, et näha, kuidas tema neid nimetab. Ja kuidas inimene igat elavat olendit nimetas, nõnda pidi selle nimi olema.
20Ja inimene pani nimed kõigile kariloomadele ja lindudele taeva all ja kõigile metsloomadele, aga inimesele ei leidunud abilist, kes tema kohane oleks.
21Siis Issand Jumal laskis tulla raske une inimese peale ja see jäi magama; siis ta võttis ühe tema küljeluudest ning sulges selle aseme taas lihaga.
22Ja Issand Jumal ehitas küljeluu, mille ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juurde.
23Ja Aadam ütles:
"See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast. Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud!"
24Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!
25Ja nad olid mõlemad alasti, Aadam ja tema naine, ega häbenenud.
Kui täispilt on meie ette maalitud, keskendub tekst inimesele. Inimene on Jumala peamine varustus selle maailma jaoks. Inimese eriline loomus ilmneb juba selles, et olles teinud ta ”maa põrmust” ( s7) , nii nagu Jumal tegi ka loomade puhul (s19), puhub ta inimese ninasõõrmetesse ”eluhinguse”. Inimene asetatakse Eedeni aeda, seda hoidma ja harima (s 15). Näeme, et töö oli Jumala poolt algselt planeeritud osa inimese ellu. Jumala loodud inimene /Aadam, on seotud põrmuga mitmel moel: ta on tehtud sellest, aga ka selle jaoks. Paradiisiaed ei pidanud saama hellitatud lemmikolendite mänguväljakuks, vaid Jumala kaastööliste treenimislaagriks.
Salmis 15 kasutatud verbid ”hoidma” ja ”harima”, on samad, mida Vanas Testamendis kasutatakse Templi preestrite töökohustuste kirjeldamisel. Jumala aia hooldamine on samaväärne pühamus toimuva Jumala kummardamise ning teenimisega. Seega töö mida teeme kuuel päeval nädalas, on lihtsalt Jumala kummardamise üks viise, mis aga erineb täiesti kummardamise viisist seitsmendal päeval.
Teine tekstis kirjeldatud töö on loomadele nimede andmine: selles töös tõuseb esile inimese eristaatus, tema jumalanäolisus. Kogu muust loodust on inimene ainus, kelles on loov vaim. Lisaks aga paradiisiaia toimetustele jäi esimese inimese peamiseks tegevuseks osadus, Jumalaga suhtlemine- Jumala kuulamine ja Tema juhiste järgimine. Koraanis on loomiseloole mõtlemapanev "lisa", mida me Piiblist ei leia: nimelt, et loomade nimetamise käigus õpetas Jumal ise Aadamale kõigepealt loomade nimesid. Ning see, et Jumal ise juhendab teda selles ülesandes - et Aadam võtab vastu ilmutatud sõna Jumalalt, asetab inimese ta kõrgemale inglitest. Islamiusus ongi ilmutatud sõna vastuvõtmine üks olulisemaid ja kesksemaid aspekte.
Peale korduvaid kinnitusi, et Jumal hindas oma kätetööd ”heaks” ning korra ka ”väga heaks”, on üsna šokeeriv kui Jumal korraga annab hinde ”ei ole hea!” (s18). Ja hea polnud see, et inimesel ei olnud kedagi, kes temaga koos, tema kõrval oleks töötanud. Sõna, mida on kasutatud “abi” puhul, kasutatakse mujal Piiblis kõige rohkem olukordades, kus Jumal ise tuleb Iisraelile appi – seega ei viidata siin kuidagi mingisugusele alaväärsusele. Loomadele nime panemise protsessis mõistis mees, et keegi neist ei suuda täita seda tema vajadust. Aga pannes nime naisele, tunneb ta korraga ära, et just naine on tema tõeline partner, on feminiinne versioon temast enesest. Naise loomisega lisandus Aadamat defineerivate suhete nimekirja lisaks jumalasuhtele ka inimlik suhe. Moodustus meeskond, keda õnnistati eriliselt ning kes ise sai õnnistada, inimene oli saanud veel rohkem jumalanäolisemaks! (vt ka Ef 5:31-32).
Selle kommentaari autor: APÜ