Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 92
Jumala helduse ülistus1Lugu ja laul hingamispäeval.
2Hea on tänada Issandat ja mängida sinu nimele, Kõigekõrgem,
3hommikul kuulutada sinu heldust ja öösel su ustavust,
4kümnekeelsel pillil ja naablil, kandlel mängides.
5Sest sina, Issand, oled mind rõõmsaks teinud oma tegudega, ma hõiskan sinu kätetööde pärast.
6Kui suured on sinu teod, Issand! Väga sügavad on su mõtted!
7Sõge inimene ei tunne seda ja alp ei saa sellest aru.
8Kui õelad lokkavad nagu rohi ja kõik ülekohtutegijad õitsevad, siis on see neile hävituseks igavesti.
9Aga sina, Issand, oled kõrge igavesti!
10Sest vaata, su vaenlased, Issand, sest vaata, su vaenlased saavad hukka, kõik ülekohtutegijad pillutakse laiali.
11Aga minu sarve sa oled ülendanud nagu metshärjal, ma olen võitud värske õliga.
12Mu silm vaatab alla mu vihameeste peale, mu kõrvad kuulevad rõõmuga kurjade käekäigust, kes mu vastu tõusevad.
13Õige lokkab nagu palmipuu, ta kasvab kõrgeks nagu seedripuu Liibanonil.
14Kes Issanda kotta on istutatud, need lokkavad meie Jumala õuedes.
15Veel vanas eas nad kannavad vilja, on tüsedad ja haljad
16kuulutama, et Issand on siiras, et minu kaljus ei ole ülekohut.
See on hea psalm muusikute jaoks koguduses, samuti neile, kes neile, kes kaasa laulavad.Ajal, kui ma olin osa ülistusgrupist (seni, kuni andekamad muusikud esile kerkisid), oli mõnikord probleem, et vastutus laulujuhtimise ja muusika kokkukõlamise eest ning mure selle pärast, kas pillid ikka hääles püsivad, oli tegelikult takistuseks ülistuse loomulikule kulgemisele. Kuid oli siiski ka hetki, mil avasalmid olid täpselt need, mida me niigi oleksime häälte ja muusikariistade kooris kuuldavale toonud, kui sa kuulsid laulu lõppedes seda vaikusemomenti, mis tähendas, et ülistus oli koguduse ennast unustama pannud. Niisugune hetk pole mitte ainult ilus, vaid see on ka väike pilguheit Jumala sügavustesse. Salm 5 aitab aru saada, kas ülistus pole mitte muutunud pealiskaudseks, samuti tuletab meelde, et on vaja oma elu üle järele mõelda (s 6 , 7). Sokrates ütles, et "mõtestamatu elu pole elamist väärt", kristlik versioon sellest peaks sisaldama Jumala tegude uurimist meie elus.
Kergendus ja rõõm 11. salmis viib just sellisesse oma elu uurimisse, mitte ainult enda elu, vaid ka oma koguduse oma. Vana nali, et kiriku sambad kipuvad varjama meie tegelikku arvamust, ei tohiks varjutada asjaolu, et "hästi istutatud," "õitsev" kristlane, kes saab mõelda eluajal kogetud Jumala armu üle, on kiriku vara, au Jumalale ja julgustus meile kõigile. Olen unustanud, kes on öelnud, et kibestunud ja pahur vana inimene on kui au saatanale. Lõpusalmid siin kinnitavad hiilgavalt vastupidist tõde.
Selle kommentaari autor: Roger Pooley