Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 73
Õelate saatus1Aasafi laul.
Jumal on tõesti hea Iisraelile, nendele, kes on puhtad südamelt.
2Aga mina - minu jalad oleksid peaaegu komistanud, mu sammud oleksid kohe libisenud.
3Sest ma kadestasin hooplejaid, kui ma nägin õelate head käekäiku.
4Sest neil ei ole piinu surmani ja nende keha on lihav.
5Nemad ei ole vaevas nagu muud surelikud ja neid ei lööda nagu muid inimesi.
6Sellepärast on uhkus nende kaelaehteks, vägivald katab neid nagu ülikond.
7Nende silmad on pungis lihavusest ja süda keeb üle kurjadest mõtetest.
8Oma kurjuses nad irvitavad ja kõnelevad valet, nad räägivad kõrgilt.
9Nad tõstavad oma suu taevani ja nende keel käib üle maa.
10Sellepärast pöördub ta rahvas nende poole ja nad rüüpavad nende sõnavalingut.
11Ja nad ütlevad: "Kuidas Jumal võib seda tunda ja kas Kõigekõrgemal on sellest teadmist?"
12Vaata, niisugused on õelad: nad elavad alati rahulikult ja koguvad jõukust.
13Päris asjata olen ma hoidnud oma südame puhta ja olen süütuses pesnud oma käsi;
14ma olen olnud löödud kogu päeva ja mind on nuheldud igal hommikul.
15Kui ma oleksin mõtelnud: Ma tahan kõnelda nõnda nagu nemad; vaata, siis ma oleksin petnud sinu laste sugu.
16Ma hakkasin mõtisklema, et sellest aru saada, kuid see oli mu meelest vaev,
17kuni ma sisenesin Jumala pühadesse paikadesse ja mõistsin nende otsa.
18Tõesti, sina asetad nad libedale ja sa langetad nad rusuks.
19Kuidas nad said jubeduseks silmapilguga! Nad saavad otsa, lõpevad ära ehmatusega.
20Nõnda nagu unenägu kaob pärast ärkamist, nõnda sina, Issand, ei hooli tõustes nende varjukujudest.
21Kui mu süda oli täis kibedust ja mu neerudes olid pisted,
22siis ma olin sõge ega teadnud midagi; ma olin nagu loom su ees.
23Ometi jään ma ikka sinu juurde; sa oled haaranud kinni mu paremast käest.
24Oma nõuga juhatad sa mind ja võtad mind viimaks vastu ausse.
25Kes on mul muu taevas kui sina? Sest sinuga koos olles ei meelita mind miski maa peal.
26Kuigi mu liha lõpeb ja mu süda ka, siiski oled sina, Jumal, mu südame kalju ja mu osa igavesti.
27Sest vaata, kes sinust eemalduvad, need hukkuvad; sa hävitad kõik, kes reetlikult sinust loobuvad.
28Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu tegusid.
Milline on sinu ettekujutus heast elust? Maamõis koos garaažis oleva Bentlyga? Eksklusiivne peidupaik Kariibidel? Pidev sissetulek, mis vabastab sind töölkäimise kohustusest? Tundub, et just selline on praeguse läänemaailma unistus.
Aasafil oli väga erinev unistus: tema jaoks oli parim asi Jumala lähedal olemine (s 28). Kuid selle unistuse elushoidmine oli raske. Salmides 1-12 räägib ta meile, et kadestas küllusliku eluviisiga Jumalat pilkavaid inimesi nii väga, et oleks nendega peaaegu ühinenud. Tõenäoliselt olid mõned teised nii juba teinud (s 10). Enamik meist tunneb segadust, mis tekib rikaste ja edukate elude kadestamisest, isegi kui see rikkus on kahtlaste meetoditega saadud. Ka meie võiksime endalt küsida: mis head on mulle teinud see, et hoidsin oma mõtted puhtad ja keeldusin valet tegemast? (s 13)
Aasafil aitasid segadusest välja tulla kaks asja. Esmalt oli tal meeles oma kohustus jumalarahva ees. Allaandmine oleks tähendanud nende tõsist hülgamist (s 15). Teiseks sai ta oma vaimuliku tasakaalu tagasi templit külastades, kus ta mõistis, et õelate edukus on lühiajaline (s 17-20). Tulemuseks olev põhjalikku ja sügavat muutust võib näha, kui võrdleme salme 1-3 salmidega 18-20 ja salme 4-12 salmidega 21-28. 13. ja 14. salmi enesehaletsus annab maad 23.-26. salmi ekstaatilisele ülistusele.
Aasaf jäädvustas oma ülistuse luulevormis, et aidata meiesugustel järgnevatel põlvkondadel uuesti näha, kuivõrd hea on elada Jumala lähedal. Kui rikkus ja varandus meie tähelepanu hajutab, siis teadkem, et Jumal hoiab meid paremast käest (s 23).
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair