Jõudes selle laulu viimasesse osasse, on psalmist põhjalikult,”alephist” “tawni” ( Ast -Ü’ni),  uurinud mida sisaldab eneses Jumala Sõnale pühendumine. Ta on esile tõstnud selle rikkalikku spketrit - käskudest tõotusteni: kirjutatud tekst on täis lugusid mis meid õpetavad, aga esitavad ka väljakutseid. Terve psalmi vaevanõudev kujundamine on tegelikult olnud üksainus suur Jumala Sõnale pühendumise tegu, kuid mitte mingil juhul ei saa seda nimetada piibli kummardamiseks. Meid ei ole kutstutud kummardama Pühakirja kirjutatud sõna viisil, mis veidigi vähendaks meie austust Jumala vastu. Ka tänase lõigu igas salmis on viide sellele, et Jumala Sõna on see mis ühendab meid elava Jumala ligiolu ning toimimisega.

Viis kuidas juutide Pühakiri tunnustab, ilma Jumalat ennast kuidagi pisendamata, Jumala Sõna tähistamist, aitas varakristlastel kasvada arusaamises et Jeesus oli jumalik, Jumala Poeg. “Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal” kirjutas Johannes (Jh 1:1) Selles väljaütlemises ei olnud midagi liiga julget, enne kui ta lisas: “Ja sõna sai lihaks ja elsa meie keskel” (Jh 1:14).

Ja nii on igati sobiv, et selle psalmi viimased lõigud on enamjaolt palvevormis. Meil on võimalus psalmistiga kaasa palvetada ning me jääme ülistama ja palvetama ja laulma Jumalast olgu varahommikuses hämaruses või seitse korda päevas (s164). Ja selline kiitusega alustamine juhib meid meenutama kui sõltuvad oleme Jumalast, kes meie päevil on kõnelenud läbi oma Poja (Hb1:1-2). Me vajame jätkuvalt, igal päeval “päästet”, sele eri vormides -olevikus ja tulevikus samamoodi kui vajasime minevikus, ning siit tuleb ka viimaste salmide realism: me jääme nendeks, kes lähevad eksiteele, nagu lambad ja vajame jätkuvalt karjast, kes meid tagasi tooks.