Mõnikord jääb meil tabamata sündmuste tegelik tähendus, sest oleme liigselt koormatud omaenda muredega. Laatsaruse ülesäratamine vallandas terve rea sündmusi, mis tõukasid Jeesust tema enda surma poole - ja ka austamise poole. Paljud juudid uskusid temasse (oli ta siis tõesti Messias?), kuid nende juhtide jaoks, kes ei uskunud, oli see sündmus viimaseks piisaks karikas. Nad kutsuvad kokku koosoleku. Ja selle kogunemise peateema on Jeesus. Kaifas paneb lauale tegevuskava (s 50).

Irooniline on see, et Kaifase sõnadele tagasi vaadates tundub, nagu olekski ta tõeliselt mõistnud Jeesuse missiooni - ometi on tema vandenõu plaan pime Jumala suurte eesmärkide suhtes. Preestrid ning variserid muretsevad peamiselt endi positsiooni  ning võimu pärast. Nende diskussioon ei hõlma “imelisi tunnstähti” või seda, et väga paljud ikkagi olid hakanud uskuma Jeesusesse (nad ka ei küsinud “miks?”). 

Nende hirm aga oli, et sellise karismaatilise liidri kasvav populaarsus paneb roomlased tegutsema potentsiaalse ohu suhtes - ning nende endi võimupositsioon juutide keskel kaob. Leitud lahendus on jõhker: vandenõu Jeesuse tapmiseks (s 53). Kaifase sõnadel on aga tähendus mis kaugelt ületab ta enda arusaamise: Jeesus tõesti sureb “kogu rahva eest”, kuid juutide juhtide enda huvide kaitseplaan kukub läbi. Nii nende postisioon, tempel kui ka kogu rahvas hävitatakse kõigest hoolimata juba üsna varsti (AD 70).

Paasapühade lähenedes kulgeb sündmustik peatumatult kulminatsiooni suunas. Miks siis Jeesus tõmbub tagasi, Jeruusalemmast mõne kilomeetri kaugusel olevasse paika? Ehk seepärast, et Ta oli tagaotsitav ( s 54, 57). Või sellepärast, et Ta vajas vaikset aega oma jüngritega enne ees ootavaid kohutavaid sündmusi, sest ka meiepaasatall Jeesus Kristus on tapetud.  Või ehk ka sellepärast, et keskendudes Jumala ajaplaanile teadis Ta, et Temast saab Paasatall.