Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jd 1:1-16
Tervitus1Juudas, Jeesuse Kristuse sulane, Jaakobuse vend - Jumalas Isas armastatud ja Jeesuses Kristuses hoitud kutsutuile:
2Halastust teile ning rahu ja armastust saagu rohkesti!Hoiatus eksiõpetajate eest3Armsad, ma olen igati püüdnud teile kirjutada meie ühisest päästest, ja nüüd muutuski möödapääsmatuks kirjutada teile, et ergutada teid võitlema pühadele kord antud usu pärast.
4Sest teie hulka on end poetanud mõningad inimesed, kes juba muiste on ette kirja pandud selleks kohtuks: jumalakartmatud, kes meie Jumala armu kõlvatuseks pöörates salgavad ära ka ainsa Valitseja ja meie Issanda, Jeesuse Kristuse.
5Aga ma tahan meenutada teile, kes te seda kõike küll juba teate, et Issand, kui ta kord oli päästnud rahva Egiptusemaalt, teisel korral hukkas uskmatud,
6ning et ta ingleidki, kes ei hoidnud kinni oma päritolust, vaid hülgasid oma eluaseme, säilitab pilkase pimeduse all jäädavais ahelais suure päeva kohtuni.
7Nii nagu ka Soodoma ja Gomorra ja nende ümberkaudsed linnad, kes samal kombel hoorasid nagu need inglid ning jooksid ebaloomulike himude järgi, seisavad juba hoiatuseks igavese tule karistuse kandjatena.
8Otse nõndasamuti ju pilastavad ka need unenägijad ihu, lükkavad kõrvale Issanda valitsuse ja teotavad kirkuseingleid.
9Aga peaingel Miikael, kui ta riidles ja vaidles kuradiga Moosese keha pärast, ei julgenud lausuda teotavat otsust, vaid ütles: "Issand sõidelgu sind!"
10Kuid need teotavad ju kõike, mida nad ei tunne. Millest nad aga loomu poolest nagu mõistuseta loomad aru saavad, selles nad hukutavad end.
11Häda neile, sest nad on läinud Kaini teed ja andunud tasu eest Bileami eksitusele ning Korahi kombel vastuhakkamise läbi hukkunud!
12Nemad on need teie armastussöömaaegade mustuseplekid, kes kartmatult teiega koos pidutsedes iseennast nuumavad. Nad on tuulte aetavad veeta pilved, hilissügisesed viljatud puud, ülesjuuritult kahekordselt surnud,
13oma häbi välja vahutavad metsikud merelained, ekslevad tähed, kelle jaoks on hoitud pilkane pimedus igavesti.
14Aga nende kohta on ka Eenok, seitsmes Aadamast, ennustanud: "Vaata, Issand tuleb mitmekümne tuhande pühaga
15pidama kohut kõigi üle ja karistama iga hinge kõikide nende jumalakartmatute tegude eest, mis nad jumalakartmatult on teinud, ja kõikide kalkide sõnade eest, mida jumalakartmatud patused on tema vastu rääkinud."
16Need on nurisevad saatusekirujad, oma himude järgi käijad, kelle suu räägib õõnsaid sõnu, ja nad lipitsevad inimeste ees kasu pärast.
See ei olnud kiri, mida Juuda oleks planeerinud, vaid sündis tingituna tekkinud olukorrast. Nagu Peetruski, oli ta äkki silmitsi vajadusega reageerida ringirändavatele prohvetitele, kes olid vaikselt usukogukonda imbunud. Need inimesed pidid olema mõjusad ning ligitõmbavad. Võibolla oli asi nende lubadustes tagada vaimulik vägi ja autoriteet. Võis tunduda, et nende kristlus ja elu olid hoopis kõrgemal tasemel, täis suurt vabadust, ning neil polnud vaja alistada end ühegi koguduse õpetusele. Ükskõik kuidas nad end ka ei esitlenud, on selge, et nad panid Juuda muretsema.
Nood inimesed olid ohtlikud, kuuludes samasse ritta koos kõikide Vana Testamendi mässajatega. Nad oleks noorte usklike usu koguduses lihtsalt hävitanud, kui keegi poleks olnud valmis nende vastu võitlema. Kasutades väiteid juutide traditsioonist, näitas Juuda, et prohvetite ülbe enesekindlus, eriti ingleid puudutavais väidetes, oli täiesti alusetu. Isegi peaingel Miikael oli olnud ettevaatlik seistes vastamisi teiste vaimsete jõududega. Aga mitte need valeõpetajad.
Lisaraskus tulenes sellest, et Juuda vastandus inimestega koguduse sees. Aeg oli küps nende üle kohut mõista, sest nende jumalatus teos ja sõnades oli saanud nähtavaks. Nad “salgasid” Kristuse (s 4), ning nende viltune teoloogia avas ukse “amoraalsusele” (s 4), laimamisele (s 9) ning rahaahnusele (s 11). Taolist “sisseimbumist” on Kristuse koguduses juhtunud läbi aegade ning see võib juhtuda ka praegu. Meiegi hulgas leidub nii vihaseid “Kaine”, kui omakasu otsivaid “Bileame” ja eriarvamusi peale pressivaid “Korah’eid” (s 11).
Uus õpetus tõi kaasa teistsuguse moraalsuse, julgustades inimesi uskuma, et neil polnud vajagi kõiges järgida apostellikku õpetust. Ausust ning alandlikkust võib serveerida vägagi igavatena. Juuda teadis seda ohtu. Kas su kogudus peab võitlema just praegu selliste asjadega või mitte, igal juhul ühiskonnas laiemalt on kõik need nähtused ka täna üleval. Küsimus on selles kuidas kaasajal reageerida nii, et mitte suubuda üksnes kaitsereaktsiooni või kalki kohtumõistmisse, vaid pigem mõista, et Kristusest saab taganeda väga mitmel moel peale usu otsese hülgamise. Tarbimise, materialismi ja skeptitsismi “prohveteid” meie ümber jätkub. Juuda aga meenutab, et tegu on otsese ohuga, ükskõik kui ligitõmbav on eksitajate väline pale.
Selle kommentaari autor: Neil Hudson