Õpetussõnade 4. peatükk on täis kujutluspilte kuulamisest ning rändamisest. Teksti keskmes aga on see, kui suure tähenduse omistame kuulamisele ning teerajale millel  rändame. Arvatakse, et inimene kõneleb u 100-175 sõna minutis, kuid suudab tähelepanelikult kuulata 600-800 sõna minutis. Kuna aga kuulamisel on vaid osa meie ajust hõivatud, läheb mõte kergesti rändama. Seepärast soovitatakse tungivalt õppida aktiivselt kuulama. 

Üleskutse “kuulata aktiivselt” on põhiline tarkuse leidmisel ning omastamisel. Tegelikult peaks kuulamisesoov ületama kõik muu; isegi kui muutuksid seda otsides vaeseks ja rahast lagedaks, tasuks taga ajada ning koguda taevast tarkust. Mõtete triivimine, mõttelagedus on jumaliku tarkuse otsija jaoks õudus.

Lisaks tähelepanelikule kuulamisele, esitab piiblitekst ka väljakutse olla hea õpetaja. Kuulamise keskkonnaks on perekond, ning perekonnas on eluandva õpetuse jagamise vastutus isal (vanematel) - kõiges, mida ta ise on õppinud. Samas tuleb igaühel meist olla kellegi jaoks usu edasiandjad, õpetajad, ning selles rollis tuleb küsida, kas meie ettevalmistuse kvaliteet ning sõnumi pakilisus peegeldab edasiantava tõe tegelikku mastaapi. Salm 22 ütleb, et sellisest õpetusest sõltub elu!

Teeraja kujund on esinenud juba Õp varasemates peatükkides. Rändamine on tohutult palju lihtsam, kui teerada on sirge (s 11), hästi valgustatud (s 18) ning kindel (s 26). Oht peitub kiusatuses rajalt kõrvale minna - vaatama kõike seda, mis tundub huvitav ja väljakutsuv, kuid võib osutuda hukutavaks. Üks kommentaator on öelnud: “Jumalakartlikkuse põhituum seisneb jonnakas tähelepanelikkuses tuttavate tõdede suhtes..” , see hoiab ära komistamise ning rumalused. Et seda suuta, peavad silmad, süda, suu ja jalad olema kõik suunatud rajalpüsimisele. Ja nii, silmad Jeesusele kinnitatud, rühime edasi, keeldudes end häirida laskmast kõikde teiste võimalike radade lummavast rohkusest.