Psalm 119 on suur sümfoonia Jumala seadusest, mis asub inimese sees. Läbi terve psalmi räägib laulja Jumalale, kuidas ta armastab Tema käske, sest see toob ta ellu tõe, valguse ja lootuse. See on Jumala enese ilmutus oma rahvale. Selles psalmi lõpuosas aga kuuleme ka kannatusehüüet. Rõhumine ja tagakius ümbritsevad lauljat, aga ka nüüd hoiab ta kinni Jumala seadusest. Jumala sõnad on täde, ning sügavamad kui kantsumused. Tema on Jumal, ükskõik mis ka sünnib.

On tähelepanuväärne, et hukatusega silmitsi olles ei raiska laulja oma hirmu neile, kes võiksid talle kurja teha. Tema süda väriseb Jumala Sõna ees, ning mitte oma tagakiusajate ees. See väriseb aukartuses ning rõõmus selle üle, mida Jumal ilmutab oma õigsuse ning tõe kohta. Ja kuna psalmist suudab tõusta kõrgemale välistest ähvardustest, astuda välja ümbritsevaist tingimustest, kogeb ta taas, et Jumal tunneb teda. Ta keskendab oma elu Jumala ümber, ning kõik muu loksub ise paika. Just sellepärast, neis viimastes salmides, on ta uue  jõu võtmise ning kiitmise paigas, avatuna Jumala tõele ning eesmärkidele.

Laulja palve, mis palub Jumalalt kaitset ja päästet, on esitatud usalduses. Isegi siis kui ta on eksinud nagu lammas, jääb ta pühendunuks Jumala seadmistele, mis jäävad tema ülemaks rõõmuks.

On vähe rahvusi, mis oleks kogenud suuremat tagakiusu läbi ajaloo, kui juudid. See psalm jutustab nende võitlusest hirmu ning kiituse vahel, rõhumise ja vabastamise vahel, kurja jälestamise ning hea tegemise vahel. Ja kuigi nad võivad tunduda meile liiga väikesed võrdluseks, leiame, et siin on nimetatud  ka meie ahastusi ning väljendatud hirme, mida meiegi oleme kogenud. Hirmuvaikuse lõhkumine on sageli otsustav samm, sest siis avastame, et Jumal on palju ligemal kui oleme arvanud ning valmis vastama meie hüüdmisele.