Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 3:10-23
Vastutus Jumala ees10Mulle antud Jumala armu järgi olen ma kui tark hooneehitaja rajanud aluse, aga teine ehitab sellele. Igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab!
11Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas - see on Jeesus Kristus.
12Kas keegi ehitab sellele alusele hoone kullast, hõbedast, kalliskividest, puudest, heintest või õlgedest -
13kord saab igaühe töö avalikuks. Issanda päev teeb selle teatavaks, sest see ilmub tules, ja tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on.
14Kui kellegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga.
15Kui kellegi töö põleb ära, siis ta saab kahju, aga ta ise päästetakse otsekui läbi tule.
16Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim?
17Kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub ka tema, sest Jumala tempel on püha, ja see olete teie.
18Ärgu ükski petku ennast! Kes teie seas tundub endale targana selles maailmas, see saagu narriks, et ta saaks targaks!
19Jumala juures on ju praeguse maailma tarkus narrus, sest on kirjutatud: „Tema tabab targad nende riugastelt.”
20Ja taas: „Issand tunneb ära tarkade arutlused, et need on tühised.”
21Nõnda ärgu siis ükski kiidelgu inimestest, sest teie päralt on kõik:
22olgu Paulus, olgu Apollos, olgu Keefas, olgu maailm, olgu elu, olgu surm, olgu käesolev, olgu tulev - kõik on teie päralt,
23teie olete aga Kristuse päralt ja Kristus on Jumala päralt.
Kristluse levimisel Korintose linnas oli üks suuri mõjutajaid linn ise ning linna mõistmise juures on kõige tähtsam aru saada, et tollal oli see eelkõige kodu jumalusele. Kohaliku jumaluse kõige varasem kummardamispaik ning hilisem tempel moodustasid kokku “päikese” milles lähtus linna identiteet ning sära ümberkaudsetele. Afrodite, Apollos ja Demeetrius olid Korintose linna Kreeka ajaloo peamised jumalused, kuid Rooma-aegses Korintoses nihkus aukoht impeeriumi jumaluse kummardamisele. Eriliselt kõrgustesse tõstetuna, ei olnud see tempel mitte lihtsalt tasapinnaliselt kõrgemal kui Apollose oma, vaid vaatas kõrgustest alla kõikidele teistele templitele. Apfrodite asemel räägiti nüüd pigem Venusest, Rooma rahva emast, kelle tempel asetses linna keskmes. Roomlastest kolonisaatorid pidasid hoolega silmas, kuhu nende jumalused paigutati.
Pauluse külaskäik aga oli vallandanud midagi täiesti uut. Nüüd oli jutt mitte kivist ehitatud, inimese poolt kujundatud templist, vaid sellisest, mis koosnes inimestest endist, kes kuulutasid Püha Vaimu väes sõnumit Jeesusest (s 16). Sellise sõnumi tagajärgedest ei saa mööda vaadata. See oli otsene vastuväide teemale, “Kes valitseb ning hoiab ülal maailma?”. Siin oli aluseks Kristus (s 11) ning tema ristilööduna (1Kr 2:2). Need teised iidsed templid polnud iial mõjutanud elavate inimeste ühtsust sellisel määral - kuigi mõne varase hellenistliku filosoofi püüdlused olid sellesuunalised - ka roomlaste endi ühtsus oli üsnagi kunstlik. Siin aga oli korraga miski, millel oli võime luua uus inimkond, rajatuna mitte tarkuse ja väe kategooriatele, vaid kõikide liikmete ennastandvale armastusele.
Meie kaasaegne kuulsusi kummardav kultuur on pimestatud peadpööritavast iidolite, pop-staaride ning teiste tähelennust avalikkuses, kes aga sageli kustuvad sama kiiresti kui tõusevad. Kristuse töö tulemusena on aga nüüd kõik alistatud Tema ja Ta rahva jalge alla (s 21). Ja kui kellelegi kuulub kõik, mis mõte on siis veel hierahilistel jaotustel? Just selles ja Kristuses - oleme viimaks jõudnud tasandile, kus iga inimest ennast saab ja peab kohtlema väärikuse ja austusega. Ja see on tõesti suurepärane sõnum.
Selle kommentaari autor: Rikk Watts