Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 4: 1-13
Vastutus Jumala ees1Nõnda siis peetagu meid Kristuse sulaseiks ja Jumala saladuste majapidajaiks.
2Ent majapidajailt nõutakse, et nad oleksid ustavad.
3Aga see on mulle tähtsusetu, kui teie mõistate minu üle kohut või teeb seda mõni inimlik kohtupäev, ka ma ise ei mõista enda üle kohut,
4sest ma ei tea enesel olevat ühtegi süüd. Kuid selle põhjal ei ole ma veel õigeks mõistetud, sest Issand on see, kes minu üle kohut mõistab.
5Nõnda siis ärge mõistke kohut enne õiget aega, enne kui tuleb Issand, kes toob valguse ette pimedusse varjunud asjad ning teeb avalikuks inimsüdamete kavatsused; ja siis saab igaüks kiituse Jumalalt.
6Aga neid sõnu, vennad, olen ma tarvitanud enese ja Apollose kohta teie pärast, et te võiksite meilt õppida - mitte üle selle, mis on kirjutatud -, et te omavahel ei hoopleks ühe ega teise vastu.
7Sest mis sind siis esile tõstab? Mis sul on, mida sa ei oleks saanud? Aga kui sa selle oled saanud, mis sa siis kiitled, otsekui sa ei oleks seda saanud?
8Juba te olete küllalt söönud, juba te olete rikkaks läinud, juba te valitsete ilma meieta kuningatena! Jah, kui te tõesti oleksite juba kuningad, siis oleksime ka meie koos teiega kuningad!
9Mulle tundub, et Jumal on meid, apostleid, pannud kõige viimasele kohale nagu surmamõistetuid areenil kogu maailmale vaadata, nii inglitele kui inimestele.
10Meie oleme Kristuse pärast arutud, aga teie olete arukad Kristuses; meie oleme nõrgad, aga teie olete tugevad; teie olete aulised, aga meie oleme autud.
11Praeguse tunnini me kannatame nälga ja janu, ja oleme paljad, ja meid pekstakse rusikatega, ja meil ei ole kusagil asu.
12Ning me näeme vaeva oma kätega tööd tehes. Kui meid sõimatakse, siis me õnnistame, kui meid taga kiusatakse, siis me kannatame ära,
13kui meid halvustatakse, siis me räägime lahkesti. Me oleme nagu maailma kõntsaks saanud, kõigi jätiseks tänini.
Kujutle naeruväärset ja absurdset pilti kohmakast võistlusest: täispuhutavaisse sumoülikondadesse riietatud sipelgad, kes üksteise vastu põrkudes edasi püüavad lliikuda… Kuigi selline pilt tundub sobimatu piiblikohaga, kannata veel veidi.
Tänane peatükk käsitleb teemasid, mida juba ennegi mainiti, kuid nüüd on pinge Pauluse ning tema kriitikute vahel (mõned eliidi hulgast, kes siis veel! s 3) avalikuks tehtud. Kriitikud kohtlevad Paulust sekulaarses keskkonnas peetava tsiviilkohtuasja oponendina, andes talle hinnangu täpselt samal, kuigi Pauluse kontekstis kohandamatult baasil. Paulus võtab pakutud kriteeriumid omaks, ning kasutades meisterlikult ja liialdatult irooniat, vastandab selle, milline ta enda kriitikute arvates olema peaks - valitsev, tark, tugev, au sees peetud - kahtlemata just nii nägid ennast nood kohtumõistjad - sellega, milline ta tegelikult on. Pauluse rõhuasetus on sellel, et kuna tema elu- imiteerides ristilöödud Jeesuse elu - väljendab uut, taevariigi eetikat , siis hoopis selle eluviisi poole, peaksid püüdlema ka tema kriitikud ning see on tema, Pauluse elu, mis on hindamis-skaalaks nende elule - mitte vastupidi.
Peatüki lõpuähvardus isana vitsaga korintlaste juurde tulemisest (1Kr 4:21) märgib aga probleemi tegelikku tõsidust. Jumala tempel on ohus ning Jumal ei jää tegevusta seda pealt vaatama. Ja kui korintlased tõesti oleks Jumala tarkusest aru saanud, siis kuna “kõik asjad” (1Kr 3:21) on antud kingitusena, peaksid ka korintoses olevad Pauluse kriitikud mõistma, et neil tegelikult pole mingit põhjust üksteise vastu õhku täis olla. Samamoodi nagu meilgi.
See toob meid tagasi sumoülikondade juurde. Huumor on see, mida türannid kõige enam pelgavad - ning ehk vabastab huumor meidki, staatuse otsimise türanniast Jumala rahvana. Kristuses on Jumal ümberpööranud igasugused inimlikud pretensioonid ning kinkinud meile kõik, mida vajame. Ja seepärast end üksteise vastu õhku täis puhudes, tülitsedes eelisõiguste pärast ning võrreldes end teise inimesega - seda kõike praeguse kaduva maailma väärtusskaala järgi, on sama naeruväärne, kui inimestena täispuhutud sumoülikondades ning üksteisega põrkudes edasi liikuda püüdlemine. Kuningriigi seisukohast oli see absurdne siis ja on seda ka tänapäeval.
Selle kommentaari autor: Rikk Watts