Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 4:1-21
Vastutus Jumala ees1Nõnda siis peetagu meid Kristuse sulaseiks ja Jumala saladuste majapidajaiks.
2Ent majapidajailt nõutakse, et nad oleksid ustavad.
3Aga see on mulle tähtsusetu, kui teie mõistate minu üle kohut või teeb seda mõni inimlik kohtupäev, ka ma ise ei mõista enda üle kohut,
4sest ma ei tea enesel olevat ühtegi süüd. Kuid selle põhjal ei ole ma veel õigeks mõistetud, sest Issand on see, kes minu üle kohut mõistab.
5Nõnda siis ärge mõistke kohut enne õiget aega, enne kui tuleb Issand, kes toob valguse ette pimedusse varjunud asjad ning teeb avalikuks inimsüdamete kavatsused; ja siis saab igaüks kiituse Jumalalt.
6Aga neid sõnu, vennad, olen ma tarvitanud enese ja Apollose kohta teie pärast, et te võiksite meilt õppida - mitte üle selle, mis on kirjutatud -, et te omavahel ei hoopleks ühe ega teise vastu.
7Sest mis sind siis esile tõstab? Mis sul on, mida sa ei oleks saanud? Aga kui sa selle oled saanud, mis sa siis kiitled, otsekui sa ei oleks seda saanud?
8Juba te olete küllalt söönud, juba te olete rikkaks läinud, juba te valitsete ilma meieta kuningatena! Jah, kui te tõesti oleksite juba kuningad, siis oleksime ka meie koos teiega kuningad!
9Mulle tundub, et Jumal on meid, apostleid, pannud kõige viimasele kohale nagu surmamõistetuid areenil kogu maailmale vaadata, nii inglitele kui inimestele.
10Meie oleme Kristuse pärast arutud, aga teie olete arukad Kristuses; meie oleme nõrgad, aga teie olete tugevad; teie olete aulised, aga meie oleme autud.
11Praeguse tunnini me kannatame nälga ja janu, ja oleme paljad, ja meid pekstakse rusikatega, ja meil ei ole kusagil asu.
12Ning me näeme vaeva oma kätega tööd tehes. Kui meid sõimatakse, siis me õnnistame, kui meid taga kiusatakse, siis me kannatame ära,
13kui meid halvustatakse, siis me räägime lahkesti. Me oleme nagu maailma kõntsaks saanud, kõigi jätiseks tänini.
14Ma ei kirjuta seda teie häbistamiseks, vaid et teid manitseda nagu oma armsaid lapsi.
15Sest kui teil oleks ka kümme tuhat kasvatajat Kristuses, ometi ei ole teil mitut isa - evangeeliumi kaudu olen mina teid sünnitanud Jeesuses Kristuses.
16Sellepärast ma kutsun teid üles: võtke mind eeskujuks!
17Just seepärast ma saatsin teile Timoteose, kes on mu armas ja ustav laps Issandas, et ta tuletaks teile meelde minu teeradu Kristuses Jeesuses, nõnda nagu ma õpetan kõikjal igas koguduses.
18Mõned on saanud suureliseks, nagu ma ei tulekski enam teie juurde.
19Aga ma tulen varsti teie juurde, kui Issand tahab, ja siis ma saan selguse mitte suurustlejate sõnade, vaid väe kohta.
20Sest Jumala riik ei ole ju sõnades, vaid väes.
Rooma impeeriumi konteksti võib selles peatükis tajuda väga mitmel puhul. Viide sulastele (orjadele) kelle kätte on usaldatud vastutusrikkad ülesanded (s 1,2) näitab, kuidas tollal valitsev eliit delegeeris vastutavaid rolle usaldusväärsetele orjadele. Veelgi selgema viite tolleaegsele maailmale ja leiame 9.salmist, kus räägitakse apostlitest, keda on vaatamiseks välja pandud protsessiooni lõppu - nii nagu need, keda oli mõistetud hukkuma areenil. See on selge paralleel roomlaste poolt vangide kohtlemise brutaalse praktikaga, kus teistest rahvustest pärit vange veeti ahelates triumfiprotsessioonide lõpus enne, kui nad avalikult hukati ( vrdl 2Kr 2:14).
Tõmmates paralleele nende inimeste õnnetu saatuse ning iseenda ja kaasapostlite eluga, loob Paulus kontrasti selle juhtimisrolli, mida korintlased tundusid igatsevat ja enda isikliku kogemuse vahel, mis tähendas olla ristilöödud Kristuse sulane. Kas taoline hüperbool liialdab tema kannatusi eesmärgiga saata sõnum kohale võimalikult jõulise dramaatilisusega? Järgnev loetelu Pauluse poolt tegelikult läbitud kannatusetst näitab, et tagu ei ole liialdusega; ta räägib näljas ja janus olemisest, räbalate kandmisest ning kodutuna olemiset, needuse, tagakiusu ja sõimu talumisest. Võibolla kõige šokeerivam tema kirjelduses on kokkuvõte, kuidas maailm suhtub temasse ning tema kolleegidesse - kui “maailma kõntsa” ning “jätistesse” (s 11-13).
See arusaamise kontrast - Pauluse poolse “tema teerajast Kristuses Jeesuses” (s 17) ning korintose usklike poolse vahel, on olemas ka tänapäeval. Kuigi peaksime hoiduma “märtrikompleksi” tekkimisest, suunab see tähelepanuväärne peatükk meid täna küsima kas meiegi mitte pole lasknud end petta selle ajastu vaimust, mis julgustab taotlema vaid isiklikku õnne ja heaolu ning vältima igasuguset riskimist ning ohtu. Nii nagu selle kirja esimesed adressaadid - peame ka meie võtma aja, et need asjad tõsiselt läbi kaaluda ja palvetada.
Selle kommentaari autor: David Smith