Mis on kõige tähtsam? Mis on tõeliselt oluline? Mis jääb püsima selles kasvavalt kaootilises maailmas? Need on igavesed küsimused mis asuvad inimeksistentsi keskmes.

Esimese sajandi Korintoses domineeris mõjuvaimana segu Platoni dualisimist ja hellenismi retoorilisest traditsioonist. Esimene neist alavääristas füüsilist maailma, eelistades hinge elusfääri. Ainult mõistus võimaldas reaalsusele juurdepääsu. Teine aga ülistas inimtarkust ja inimsaavutust mis avaldus toretsevas elustiilis. Siis ei ole raske mõista, miks kristlik elu Korintoses taandarenes pelgalt ingellike keelte esitlusele - mis oleks veel mõjuvam? - ning ülimuslikule vaimulikule teadmisele. Et mitte liiga kiiresti korintlaste vigu kõrvale panna, oleks vaja, et mõtleksime hoolikalt kuidas meie kultuuri eesmärgid ja dominandid on kujundanud ja kujundamas praegust arusaamist kristliku elu praktikast.

Kui aga korintlased arvasid, et nimetatud asjad olidki reaalsuse keskmes, siis oli nende eksimus suur ja kurvakstegev. Sest kui tuleb kord viimne täius - kaovad kõik: nii keeled, prohveteeringu, aga ka teadmise ja tunnetuse sõna; ükskõik kui suurepärased need ka poleks.

Kogu oma pürgimises tunnetuse ja spirituaalse järele olid korintlased üllatavalt lapsemeelsed. Neil jäi kahe silma vahele see, mis oli kõige olulisem. Meil on seda lihtne öelda, kuid kas oleme milleski ise teistsugused? Evangelikaalidena tunneme sageli uhkust oma teoloogilise teamistepagasi üle. Ja meie, karismaatikud oleme sageli täis rahulolu oma ülimuslike vaimsete kogemuste tõttu, oleme see tõeline eliit.

Tõsi on hoopis see, et vaja on mõlemat, kuid kumbki neist ei tee midagi head kui puudub armastus. Kui me ka tegelikult oleme Jumala uus inimkond, need kelle päralt on tulevik, siis peaks meie ehe vaimulaad tunnistust andma ning tunnustama taolist tulevikku ( Gl 5:5). Nii jääb 3 asja: usaldus Jumala armu vastu, kindel ja kõikumatu lootus, mis rajaneb Jumala ustavusel, ja armastus - nende mõlema alus ning täius. ( Rm 5:5)