Tänane tekst on saanud “kannatada” liigsest kasutamisest pulmades. On täiesti arusaadav, miks just see nii sageli valitakse: see on imeilus armastuse kirjeldus. Ometi võib pulmapäeva romantiline keskkond teksti tõelist teravikku nüristada. Samuti pole juhus, et 13. peatükk on just selliste peatükkide vahel, mis käsitlevad arusaamatusi ja teravaid lõhesid mis tulid vaimuandide rakendamisest. Armastada kaasusklikku, kes kummardab ja teenib Jumalat teistmoodi kui sina on palju keerulisem, kui armastada oma pruuti pulmapäeval!

Paulus veenab armastuse möödapääsmatus vajalikkuses (s 1-3). Ükskõik kuidas inimesed enda vaimulikkust ka ei esitleks, ilma armastuseta, on see puudulik. Paulus ütleb, et ka kõige võrratumad suhtlemise, mõistmise või tegutsemise vm annid ei saa asendada armastuse puudust. Ja sellepärast iseloomustab Paulus hoolikalt armastuse olemust (s 4-7). Kaheksa eitust - armastus ei ole…. (kas saad samastuda kõigi kaheksaga?) - on asetatud positiivsete kirjelduste vahele (“lahke”, “hea”) ja nelja püsiva juurde (see alati kaitseb, alati usaldab, loodab ja hoiab) Siin on kõrged ideaalid, mis on rajatud inimsuhete argikogemusse.

Viimaks, kommenteerib Paulus armastuse püsivust ( 8-13). Kõik teised asjad, millest meil on ka võimalus rõõmu tunda - need kaovad, armastus on see, mis jääb. Kaks illustratsiooni kinnitavad seda mõtet. Tavaelus kasvab laps täiskasvanuikka ning on kohane, et mänguasjad jäetakse maha. Korintose usklikele, kes elasid linnas, mis oli kuulus oma poleeritud peeglite poolest, tuletab Paulus meelde, et ükskõik kui hea on peegel, annab ta meile siiski ainult kujutise - ning vahe on samasuur kui näha inimest fotol või kohata teda elusuuruses. Oma kristlikus kogemuses tuleb meil pürgida tõelise ja ehtsa,  mitte järeletehtu poole, ning ei midagi vähem kui tegelik ülima armastuse kogemus ei tule kõne alla.