Selles lõigus kuuluvad salmid paaridena kokku. Salmid 17-18 kirjeldavad Jumala tegusid mis julgustavad sõnakuulmist ning on paaris salmidega 21-22, kus kirjeldatakse Jumala karistavaid tegusid sõnakuulmatuse puhul ning tasuvad sõnakuulmise eest. Salmid 19- 20, kus laulja kirjeldab kuidas ta kogeb end võõrana siin maal, kuuluvad kokku salmidega 23-24, kus teised inimesed kohtlevad teda halvasti. Meie igatsused ja kired ei tee pühadust taotlevat elu lihtsamaks (Ps 119: 9), samamoodi ei kergenda seda ka välised tingimused. Maailm ongi võõras paik (s 19), ühiskond täis inimesi, kes hülgavad Jumala sõna (s 21) ning uskujatel tuleb arvestada isikliku (ja isegi ametliku) vastuseisuga.

Kuidas peaksime siis sellises maailmas elama jumalakartlikku elu? Esiteks (s 17-18), paludes Jumala toimimist. Paludes temalt täielikku varustus -, “tee head”, “ava mu silmad”. Selles varustatuses aga on üks asi mis on kõige olulisem ja mida laulja eriliselt täpsustab: võime mõista Jumala sõna kõiges selle imelisuses.

Teiseks (s19-20), õigesti tajudes ümbritsevate olukordade reaalsust ning osata neis tähelepanu pöörata kõige olulisemale. “Võõras” ja immigrant - siiski sellise staatuse tõenäolistest raskustest hoolimata, mitte püüelda käesoleva elu mugavuste ja rikkuse, või isegi taas kojujõudmise poole, vaid pigem Jumala sõna tundmise poole, mis vaigistab kõik igatsuse. 

Kolmandaks on laulja kindel (s 21-22), et kui kõik ootused lõpevad ikkagi negatiivselt, siis aitab püsima jääda igatsus Jumalalt tuleva varustuse järele ( 17-20). Selle juurde kuulub ettevaatus vältida Jumala meelepaha ja  kindel otsus pühenduda kogu jõuga sõnakuulmisele.

Neljandaks (s 23-24) on laulja abslouutselt kindel, et ükskõik millist hinda tal ka maksta tuleb (sh nt ka mõjukate inimeste põlgus), on Issanda sõna see, mis jääb valitsema ja suunama tema mõtteviisi ja elustiili, tema tundeid ja ka praktilisi otsuseid.