Seda teskti vaadates tabab mind emotsioonidetulv. Samal ajal kui kirjutasin nende salmide põhjal oma seminaritööd, pidasin ka viimase vestluse vestluse oma isaga enne kui vähk ta elu viis. Isa elukestev lootus oli olnud, et mingil imelisel viisil tema olukord muutub. Issand aga viibis. Kõigele vaatamata ei olnud see lõplik hüvastijätt; vaid ainult: “Taaskohtumiseni, isa!”. Jah, me leiname. Aga mitte ilma lootuseta (1Ts 4:13).

Kust selline kindlus? Ülestõusmisest.

Kas ka mässajatele? Jah, isegi ja eriti neile. Sest surma jõud on patus ning patu vägi on Seaduses. Kuid kiitus olgu Jumalale, kes on ütelnud esimese sõna praeguse loomises ja saab ütlema, ongi juba ütelnud ka viimase sõna uue loomises. Patt on lepitatud! Käsu “hambad” on välja tõmmatud. Kristus on tõesti üles tõusnud!

Surm, kus on nüüd sinu võit? Kas on haud, see sinu võimas lahingurelv, Kristuse läbi neelanud isegi su enese? See vähene mis sul oli, põrm, seegi on sinult nüüd võetud. See kuulub Jumalale, tema tegi selle ja kuulutab selle veelkord väga heaks, armastusega kujundatuks taevase inimese kuju järele.

Ma ei suuda haarata seda mis sündis Ülestõusmise päeval. Kuid võibolla jutustab Jeesuse surilina - tõeline või mitte - omal müstilisel viisil meile tõde (Js 25:7,8). Väidetakse, et näojooned sellele linikule on otsekui põletatud seestpoolt. Mingi ääretult võimas ja kõikeläbistav energiavoog põletas need pimestava valgusega kangale, mis oli määratud jääma pimedusse. Mikroskoopiline Suur Pauk. Palju väiksem sellest mille läbi kord tekkisid maailmad. Uue loodu ja meie kirka tuleviku algus. Nii nagu see esimene mis laotas ümberringi ruumi ja aja, laotab see uus loodu meie maailma evangeeliumi ruumi ja rahuaega. Ja sellele saab inimene rajada oma elu.