Ühel pastorist sõbral, kes mind mõjutas mu varastel teenistusaastatel, oli läbilõikav, deklaratiivne jutlustamisstiil, mida praegu ei soosita, ning tugev missioonitunne, mida ergutas soov taga ajada põhjuseid. Kuid ta süda oli vastuvõtlik nende suhtes, kes oma elus võitlesid ning ta ohverdas nende aitamiseks palju aega. Kui nägin neid inimesi tema uksele tulemas, mõtlesin sageli nendest kui “rudjutud pilliroost”. Ta tundis rõõmu järeldusest, et ta on nagu tema Issand (salm 20), vähemalt selles.

Religioossete ja ilmalike võimude eristamise kontekstis kasutab Matteus pikka tsitaati Jesaja raamatust, mis esitab ideaalse pildi loodetud Messiast (Jes. 42: 1-4). Jeesusele rakendatuna rõhutab see, et kuigi Ta on võimsal ja maailma-muutval missioonil, ei ole Ta järelemõtlematult opositsiooni poolt ega otsi mittevajalikku vastasseisu. Tõesti, sellel ajahetkel ei soovi Ta avalikku tähelepanu oma paljude imeväärsete tervendamiste osas. Ei ole veel aeg, et Messia saaks avalikuks, sest Tal on veel palju teha ja palju õpetada oma jüngritele.

Kui aeg on käes, ei ole kahtlust Jeesuse kindlameelsuses, kuid paralleelselt selle tugevusega on Ta võimeline aktsepteerima teiste nõrkust. See Messias on suur julgustaja ja taastaja, nagu Peetrus ja teised jüngrid, kes Ta ööl enne Tema ristilöömist hülgavad, hiljem avastavad (Lk. 24:45–53; Joh. 21: 15-19). Oskus juhatada inimesi nägemuse ja järjekindlusega ei ole alati ühendatud kannatlikkusega vähemate surelike nõrkuste suhtes. Oleme vast kõik kuulnud muusikajuhist, kes parima tulemuse saavutamiseks on oma esinejate suhtes niivõrd nõudlik, et temast saab perfektsionistlik diktaator. Sellised isiksused ei ole võõrad ka kirikule, rõhutades “kuningriigi täiuslikkust”, kuid milline hind on sellel kuningriigi põhiväärtusele?