Kord kohtasin väikest kurttumma tüdrukut, kellele imekombel oli õnnestunud õpetada kuidas suhelda. Ta “kuulis” asetades sõrme mu huultele ning tunnetades sõnu, mida ma aeglaselt ja hoolikalt talle ütlesin. Ta vastas hoides minu sõrme enda huulte vastas ja rääkides mulle. Olin hämmingus. See oli tõeline järjekindluse võit tema õpetajatele ja ka lapsele enesele.

Kui palju enam aga võis Jeesuse süda kaasa tunda sellele vaesele mehele, kes ei suutnud rääkida, sest kuri vaim oli tema üle võimust võtnud? Rahvahulgad olid hämmastunud Tema väest selle deemoni üle, ning küsisid endamisi: kas tema võiks olla Messias?

Järsu kontrasti moodustavad sealsamas viibinud variserid, kelle jaoks taoline järeldus on mõeldamatu. Ka nemad ei kahelnud väes, mille tunnistajad nad olid, kuid nemad pidasdi seda saatana omaks, kuigi ka inimesed nende endi hulgast ajasid samuti kurje vaime välja. Jeesus tühistas sellise tõlgenduse võimalikkuse, kui äärmise rumaluse. Üsna kindlalt oli siin tegev Jumala vägi, sest samamoodi kui hävitab kodusõda selle käes kannatava riigi, nii hävitaks saatana kuningriik iseennast, kui neid kes on vaevatud deemonitest, aetaks välja kurja enese väega.

Jeesuse teenimistöö ja jumalariigi ligituleku ajastul elavnes ka deemonlike jõudude  tegevus, kuid kurjuse väsimatud rünnakud osutusid viimselt tõhututeks vastamisi Kuningas Jeesusega. Saatan, see tugev mees, sai Jeesuse surma läbi viimaks ometi seotud, ning kurja läbi aheldatud inimesed vabastatud ja surmast uuele elule toodud Tema ülestõusmise väes. Variserid, kas nad seda tunnistasid või mitte, olid aga ühes nõus saatanaga. Seistes vastu Püha Vaimu poolt toimepandud heale tööle ning nimetades seda vastu igasugust loogikat kurjuse tööks, hülgasid nad tahtlikult kõik selle, mis oli tõene ning hea, kaldudes ka ise kurjuse poole. Siis pole ka ime, et neil puudus võimalus andestuseks! Neil puudus igasugune patutunnetus. Nad olid lõpuni roiskuund, hukkamõistetud iga sõna pärast, mis nende suust väljus.