Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 29:15-24
Iisraeli pimedus ja silmakirjalikkus15Häda neile, kes oma nõu Issanda eest sügavale ära peidavad, kelle teod sünnivad pimedas ja kes ütlevad: „Kes meid näeb? Kes meid tunneb?”
16Oh teie põikpäisust! Kas peetakse savi võrdseks potissepaga, kas ütleb töö oma tegijale: „Tema ei ole mind teinud!” või ütleb kuju oma voolijale: „Tema ei oska midagi!”?
Iisrael lunastatakse17Eks ole ju veel ainult pisut aega, kuni Liibanon muutub viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks?
18Sel päeval kuulevad kurdid kirja sõnu ja pimedate silmad näevad pilkasest pimedusest.
19Siis tunnevad alandlikud aina rõõmu Issandas ja kõige vaesemad inimesed hõiskavad Iisraeli Pühas.
20Sest vägivaldsele tuleb lõpp ja pilkaja saab otsa, ja hävitatakse kõik, kes kavatsevad kurja,
21kes teevad sõnaga inimese süüdlaseks, kes seavad püünise kohtumõistjale väravas ja tõrjuvad õige põhjuseta kõrvale.
22Seepärast ütleb Issand, kes lunastas Aabrahami, Jaakobi soole nõnda: Jaakob ei jää nüüd enam häbisse ja ta pale ei kahvata enam.
23Vaid kui ta näeb oma lapsi, mu kätetööd, enese keskel, siis nad pühitsevad minu nime ja peavad pühaks Jaakobi Püha ning kardavad Iisraeli Jumalat.
24Ja need, kes olid eksivaimus, tulevad mõistusele ja nurisejad võtavad õpetust.
Jeremija näide potissepast ja savist (Jr 18:1-11) on täiesti tagurpidi! Tänases tekstis tundub, et hoopis savi on see, kes esitab väljakutse enda voolija autoriteedile ja tahtele (s 16). Taoline häbitus ja rumalus lausa nõuab Arielile peatselt saabuvat kohtumõistmist (Arieli nimi on irooniline nimi, mis viitab Jeruusalemma templile kui “Jumala altarile”). Sanheribi poolt teostatud piiramine aastal 701 ( Js 29:1-8) on üks selle kohtumõistmise näidetest. Üllatuslikult lükatakse aga see karistus edasi, ja vaenlased eemaldatakse ootamatult (Js 29:7-8). Jumal päästab oma rahva imeliselt (Js 36:37; 2Kn 18-20; 2Aj 32) kui Assüüria lõpetab piiramise.
Edasi aga esitatab prohvet Jumala rahvale üleskutse saada siiramaks, tundlikumaks ning mõistlikumaks. Nad on siiani olnud kurdid prohvetite kaudu tulnud Jumala sõnale ( Js 29:10-11), joobnud omaenda näilisest õigsusest (Js 29: 11-15), pole suutnud mõista eelnenud hoiatusi , ega omaenda sisemist rikutust ( Js 29:12). See ei ole kerge sõnum, mida prohvet peab edasi andma, sugugi mitte selline, mida inimesed kuulda igatseksid. On väga raske tunnistada kui pimedad, kurdid, nõrgad ja abivajavad me oleme.
Kagu-Aasia tsunami, rünnak Maailma kaubanduskeskusele jpm taolised sündmused on enamasti kas looduskatastroofi või inimliku kurjuse tagajärjed. Inimestena aga vajame kõik jätkuvalt päästet ja kaitset nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Just sellepärast ei tohiks keegi kunagi rutata kohtumõistmisega nendei üle, kes taolistes katastroofides kannatada saavad, vastasel juhul oleme nagu Iiobi sõbrad. Sellise suhtumise eest hoiatas Jeesus väga tungivalt (Ii 42:7-9; Jh 9:1-3). Sellele vaatamata on samas olemas side põhjus-tagajärg seose, ja kõikjal maailmas valitseva patu ja kurjuse haardega, ning inimestena ei suuda me enamasti reageerida sellele piisava tarkuse ega kaastundega.
See, mida Jesaja tänases tekstis oma sõnumiga taotles, oli inimeste meeleparandus ning püüd elada õiglasemalt, nii väliselt kui sisemiselt. Ja seesama üleskutse on aktuaalne ka meile. Ometi möödub Jesaja ajast veel seitsesada aastat enne, kui tõeline Taaveti poeg võimaldab läbimurde sellisele õigsuse kuningriigile, mis saab alguse Jeruusalemmast ning levib kõikide rahvaste sekka. Aga isegi siis, on troon, millelt jagatakse õiglust, tegelikult timuka töömaa - solvates ja sügavalt vapustades kõiki neid, kes on piisavalt alandlikud seda mõistma. Samas on just see ainuke tee, mis võimaldab ka meil olla täna õiglasemad ning paremad.
Selle kommentaari autor: Richard Harvey