Elame praegu niivõrd ühendatud maailmas, et on raske meeles pidada kui harv ning kallis on olnud kontakteerumine ning informatsiooni edastamine pikkade distantside taha suuremas osas inimkonna ajaloost. Paulus pidi ootama kuid, et teada saada mis oli saanud sellest väikesest usklike grupist, kellest ta Tessaloonikas kiirustades lahkunud oli. Tal polnud kusagilt uudiseid võtta, ega mingeid klahve millele vajutada - selle asemel tuli tal ohverdada oma sõprade kaaslus selleks, et viimased võiksid reisida tagasi selle koguduse juurde. Meie hõlpsad ja kättesaadavad suhtlemisvõimalused on kaasa toonud hoopiski keerulisema ülesande: eristada tõeliselt oluline pelgalt huvitavast ja meelt lahutavast. See tähendab ka, et meie palveelu võib muutuda tühiseid asju täis topituks.

Näeme, et Paulus teadis, milline informatsioon on tema jaoks väga oluline: olla kursis Tessaloonika usklike käiekäiguga. Ja ta võis Jumalat tänada, et nende pöördumine oli ehtne. Seda kinnitas nende vastus Pauluse poolt jutlustatud sõnumile. Nad olid maha jätnud oma ebajumalad ning nende usk oli muutunud kõneaineks terves Kreekas; nad nägid vaeva armastusega ning olid valmis kannatama rõõmuga Issanda pärast.  Nende elud ei olnud enam keskendunud lühiajalistele muredele, vaid nad oli muutunud inimesteks, kes elasid Issanda taastulemise valguses.

Mõtiskledes Pauluse mure üle tessalooniklaste pärast, võiksime ühtlasi mõtelda mis on see, mille vastu meie huvi tunneme oma sõprade ning usukaaslaste elusündmustes. Kas ka meie võiksime anda nende kohta sedavõrd julgustava aruande? Kas tunneme nende sotsiaalset olukorda paremini kui vaimset? Kas meie palved nende pärast ning meie teenimistöö pärast nende hulgas, on sama otsekohesed kui Paulusel- seda niivõrd, et nende usk võiks muutuda kõneaineks terves piirkonnas? Ehk peaksime ka kõigepealt endalt küsima, milliseid tõelise pöördumise tunnuseid me otsime nende elust, kes tahavad meie kogudusega ühineda.