Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ts 2:13-20
Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas13Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis on tegev ka teis, kes te usute.
14Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest teiegi olete saanud kannatada oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.
Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti17Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha teie palet.
18Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!
Apostlite tegude raamatus (Ap 17:16 - Timoteos ja Siilas saadet ilmselt Ateenast tagasi) on möödaminnes öeldud märkus selle kohta, et Paulus oli Ateenas üksinda, tänases tekstis aga näeme kogu selle aja emotsionaalset tausta. Paulus on lõhestatud ühelt poolt murest uute usklike pärast Tessaloonikas, teisalt aga rõõmust selle toetuse üle, mida koges kui ta kaaslased temaga liitusid. Otsides lahendust teab ta, et ta enda tunded ja kannatus ei tohiks arvesse tulla, see aga ei tähenda, et ta poleks tundnud end isoleeritud üksiku kristlasena Ateenas. Mil määral on meie teenimistöös langetatud otsused mõjutatud igatsusest enda heaolu või mugavuse järele või sellest mida tegelikult on vaja teha evangeeliumi levimise heaks?
Paulus teab, et kogu teenimistöö on vaime, ning sellele on vastuseis. Ta peab enda Tessaloonikasse tagasipöördumist takistavaid asjaolusid lausa saatanlikeks (s 18). Ilmselt olid poliitilised liidrid keelanud tal nimeliselt sinna minna, kuid tal õnnestus saata oma kaaslased. Selle olukorra tahab Paulus asetada ka teoloogilisse konteksti. Need, kes mistahes põhjustel keelavad ära evangeeliumi kuulutamise, peavad endalt ka küsima millise kohtuotsuse saavad need otsused Kristuse taastulemisel, kui kogudus saab ilmsiks Tema lunastuse aus?
Kurat ei näe vaeva ainult evangeeliumile takistuste tegemiseks, vaid kasutab ka tagakiusu, et sundida kristlasi oma usust loobuma. Paulus muretseb eriliselt äsjapöördunud usklike pärast Tessaloonikas. Ülestõusmise sõnum kinnitab meile, et oleme kaitstud Temas, ükskõik, mida inimesed meile teevad - kuid otseste rünnakute kogemise reaalsus võib kõikuma panna keda tahes. Ja kui meie kogeme seda nii peale kahe tuhande aasta vältel antud tunnistusi evangeeliumi väest, mis tunne võis olla tolle aja vastpöördunutel, kel sellist kogemust ei olnud? Või ka meie aja vastpöördunutel?
Selle kommentaari autor: Ray Porter