Paljud meie kaasaegsetest hoolitsevad väga oma tervise eest. Kui sisestada Google otsingusse sõnad “fitness ja tervis”, saab miljoneid vastuseid. Mitmed tervise ja tervete eluviisidega seotud veebileheküljed on suurimad maailmas. Miljonite inimeste jaoks on regulaarne treening jõusaalis saanud elustiili osaks.

Tänane kirjakoht rõhutab aga seda, kui vajalik on regulaarne vaimulik treening. Pauluse tähelepanu 12.salmis aga ei ole mitte üksikisiku vaimulikul tervisel, vaid koguduse tervisel. Oma pääste “nõudmine” (välja töötamine) on miski, mida teeme üheskoos. Kuigi Uues Testamendis võib “pääste” tähistada mineviku sündmust, viitab see sagedamini ikkagi jätkuvale protsessile (mis jõuab lõpule viimses kohtumõistmises). Ja meie ülesanne ei ole mitte end ise päästa  - see on Jumala töö. Pigem tähendab see kindlustada, saada treenitud selles, et Jumala töö meis läbistaks kogu argielu ja kõik elualad, muutes igaüht järjest enam Jeesuse sarnaseks. Pauluse soov on, et aitaksime üksteist sellises vaimulikus treeningus.

Nii võib kirikusse minekust mõtelda ka kui jõusaali minekust. Kristlik jumalateenistus on pigem vaimulik jõusaal, kui vaatemäng ja meelelahutus. Samamoodi kui füüsiline treening tugevdab meie lihaseid ja südameveresoonkonna toimimist, tugevdab vaimulik treening Kristuse ihu väga mitmetahulist funktsioneerimist. Tulemused on muljetavaldavad ning loetletud salmides 14-18: keharasv (või: nurisemine ja vaidlemine) väheneb; atleetlik võimekus kasvab (me ei jookse tühja); immuunsüsteem saab uue jõudluse (laitmatud, puhtad ja veatud keset rikutud sugupõlve) ning meie enesetunne paraneb tugevalt (rõõmustamine ja rõõmus olemine koos teistega).

Samas ei ole vaimulik treenimine mingi tühine püüdlus. Sügaval sisimas, ühendab see meid Jumalalt tuleva väe ning energiaga. Ja just seetõttu peame sellesse suhtuma ka “kartuse ja värisemisega” (s 12).