Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Pt 4:1-11
Kristlase elust ja kannatusest1Et nüüd Kristus on ihulikult kannatanud, relvastuge teiegi sellesama meelsusega, sest kes on kannatanud ihulikult, see on lakanud patustamast,
2nii et ta maises elus allesjäänud aega ei ela enam inimlike himude, vaid Jumala tahtmise järgi.
3Sest te olete minevikus küllalt palju aega mööda saatnud paganate tahtmist täites, elades kõlvatuses, himudes, purjutamises, prassimistes, joomingutes ja sündsusetutes ebajumalateenistustes.
4Just seepärast nad võõrastavad, et te nendega ei jookse kaasa sellesama ulaelu voolus ja teotavad teid,
5nemad, kes peavad aru andma sellele, kes on juba valmis tulema kohut mõistma elavate ja surnute üle.
6Sest just selleks on ka surnutele kuulutatud evangeeliumi, et nende üle mõistetaks kohut küll nagu inimeste üle lihas, aga nad elaksid vaimus nagu Jumal.
7Aga kõigi asjade lõpp on lähedal. Olge siis arukad ja kained palveteks.
8Üle kõige olgu püsiv teie omavaheline armastus, sest „armastus katab kinni pattude hulga”.
9Olge üksteise vastu külalislahked ilma nurisemata!
10Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad.
11Kui keegi räägib, siis ta rääkigu nagu Jumala sõnul, kui keegi teenib, siis teenigu nagu selle jõuga, mille Jumal annab, nõnda et Jumal saaks kõigiti austust Jeesuse Kristuse kaudu, kelle päralt on kirkus ja võimus igavesest ajast igavesti! Aamen.
Peetruse lugejail tundub olevat kirju minevik. Tundub, et nad on kinni jääänud tolle aja ühiskonna käitumismustritesse ning väärtushinnangutesse. Nad olid Jumala suhtes ükskõiksed ning nende ebajumalateenimine oli täis sihituid ning pahelisi toiminguid. Ükskõik kelle eemaldumine sellistest praktikatest ja minevikust tõi ilmselt koheselt kaasa ka vastulöögi teistelt, kes sellist eluviisi edasi viljelesid. Meilgi tuleb taolised inimesed jätta Jumala hooleks, kes kord igaühe üle kohut mõistab, ning me ise peaksime jätkama oma elu sihikindlalt Kristust järgides.
Nii peame omama ja ka demonstreerima selget mõtlemist, enesevalitsust, armastavat meelsust, külalislahkust ning ustavust. Need iseloomuomadused on otsustavad teekonnal koos Jumalaga, sest kasvatavad meie vaimulikku arusaamist ning osadust teistega. Näiteks, kasvõi juba selleks, et õigesti palvetada, vajame mõistlikkust ning otsustusvõimet, ning kui oleme selle asemel täidetud isekate huvide, haavumiste ja solvumistega, siis hakkavad need takistama. Kui tahame leida ja luua suhet inimestega, vajame piiramatut armastust, palju väiksemat keskendumist inimeste vigadele ning palju rohkem keskendumist Jumala südamehoiakul nende suhtes. Külalislahkus on osa samast helduse vaimust, mis tõukab meid jagama oma aega ning ressursse vabalt ja armastavalt nendega, kes seda vajavad.
Taoline keskendumine eesmärgipärasele teenimisele on ilmne ka selles, kuidas kasutame Jumalalt meile antud ande. Annid ei ole kunagi eneseupitamiseks, vaid alati teenimiseks - ning seda tuleb kristlikes ringkondades sageli meelde tuletada. Kui kristlike juhtide tähelepanu keskmesse tuleb juhi enese reputatsiooni ülesehitamine, selle asemel, et tuua inimesi Jumala juurde, on häda käes.
Suhtlemiseannid peavad olema Jumala tõdede edasiandmise teenistuses. Teenimisannid peavad teiste elusid rikastama. Mõnikord näevad kõrvalolijad meie ande selgemini, kui me ise, kuid kõikidel ON antud annid mida rakendada Jumala kuningriigi töös. Ükskõik millised need ka on, tuleb meil paluda endale tugevust, et võiksime kasutada neid targalt ja eesmärgipäraselt - nii, et aitaksime inimestel näha mööda meie endi isikust, näha Jeesust ning kiita Jumalat.
Selle kommentaari autor: Elaine Storkey