Me ei tea täpselt, mis Korintoses juhtus, aga päris kindlasti avaldas see üsna suurt mõju nii Paulusele kui ka kogudusele (s 4)!

Paulus on juhtunule lahenduse leidmisel väga tundlik, samas ei karda ta kogudust ka korrale kutsuda. Pärast viimast külaskäiku nende juurde, palvetas ta seal toimunu pärast ning otsustas kirjutada tõsise kirja. Ta julgustas neid, oma esialgselt kavandatud külaskäigu asemel, ise teatud samme ette võtma.

Paulus ei suhtu oma vastutusse kergekäeliselt; esimeses peatükis näeme, kuidas ta kogudusest hoolib. Sulle võib abiks olla, kui kirjutad välja kõik sõnad ja laused, milles väljendub tema hoolimine. Need ei ole autoritaarse juhi sõnad, vaid sellise, kes igatseb leida parimat tulemust ning on teadlik sellest, kuidas kogudus end tunda võib.

Suhted ei ole kunagi kerged. Inimestena mõistame üksteist valesti, tahtlikult või tahtmatult mõistame teisi hukka ja üldiselt on lihtsam kritiseerida kui kiita. Kui meid kritiseeritakse, õiglaselt või ülekohtuselt, oleme kärmed end kohe kaitsma.

Pauluse reisiplaanide muutust mõisteti valesti ning tema ja koguduse vahelised suhted halvenesid. Oli „külaskäik, mis põhjustas palju kurbust“ (2:1) ning kiri, mida kirjutades tundis Paulus suurt ahistust ja südamevalu (2:4).

Salmides 5-11 näeme, et kogudus oli vastanud. Nad olid olnud kuulekad Issanda pühaduse kutsele ning vastavalt sellele  ka tegutsenud. Huvitaval kombel polnud aga kõik sellega nõustunud (s 6), nagu tihti juhtub, kui kogudust noomitakse. Osa probleemidest paistavad olevat põhjustatud kellegi Korintosest väljaspool oleva isiku poolt, keda Paulus on palunud kogudusel noomida (2:6). Kas kogudus kuuletus ja mida soovitas Paulus neil edasi teha (s 6-8)?

Väga julgustav on näha, et nende tegu pani selle inimese meelt parandama ning nüüd oli aeg ja koht taastamiseks ja andestuseks. Paulus rõhutab selle tähtsust, sest andestamatus võib avada ukse vaimulikule rünnakule.

Selles lõigus näeme Pauluse pastoraalset suhtumist – ärge „materdage“ seda inimest, vaid aidake tal taastuda ja andke andeks. Mis on sellise suhtumise mõte (s 11)? Saatan igatseb usklike seas külvata ja õhutada lahkmeelt. Mitte miski ei mõju Jumala tööle sellest hävitavamalt – ja ta teab seda.

Usklike vahelised probleemid ei ole midagi uut ning me peame iseennast läbi katsuma - kas meie suhted teiste usklikega on korras. Samuti peame tegutsema Koguduse ühtsuse nimel ning mõnikord, nii nagu siinsegi loo puhul, võib noomimine (karistus) osutuda vajalikuks.

Taastamine.

Pane tähele Pauluse vastust pärast korrigeeringut  ja meeleparandust . Andestus ja taastumine (lepitus) on Jumala rahva ühtsuse saavutamiseks hädavajalikud – sest saatan tahab lahutada ja vallutada. Olgem siis „teadlikud saatana mõtetest“ (s 11), et ta plaanid läbi kukuksid ja Kogudusest saaks see kogukond, kelleks ta on kutsutud.