Üks hämmastavamaid fakte ajaloos on kristluse säilimine ja levimine. Ja seda vaatamata võtmeisikute haavatavusele ajaloo kriitilistel aegadel. Pauluse katsumused türannidest imperaatorite ja ennast jumalaks arvavate valitsejate all on vaid üks näide paljudest (2.Korintlastele 11:23-27). Meie vennad ja õed kogevad samasugust tagakiusu täna, on nad siis islami diktaatorluse või ateistliku režiimi keskel. Ka nemad saavad julgustust teadmisest, et nad on osa kogudusest, mida Jumal jätkuvalt ehitab ja mida põrguväravad ei võida (Matteuse 16:18).Siiski oli koguduse jaoks kõige ohtlikum periood ilmselt aeg, mil tal oli poliitiline võim, mil ta nautis mõnusat ja luksuslikku elu. "Usk, mis kord liigutas mägesid, korrumpeerus lameda, tasase elu käes," on keegi öelnud. Surved, mida oleme hakanud kogema meie kaasaegses lääne kultuuris, on nagu kinnitus jätkuvas traditsioonis osaks olemise kohta. Kirjeldamatu aare on endiselt säilitatud meie "saviastjates" ja meil on vastutus elada ja rääkida välja oma usku (s 7, 13).Oma kohutavaid kannatusi nimetas Paulus "praeguse hetke kergeks ahistuseks" (s 17a)! Põhjuseks oli teadmine, kuhu see kõik viib. Meie suudame oma parima pingutuse abil jõuda ainult äärmiselt piiratud arusaamani "määratult suurest igavesest aust", mida see "meile saavutab" (s 17b). Kui Jeesus Kristus läkitas välja oma jüngrid, tulid need tagasi suure rõõmuga. Missioon oli olnud edukas ja nad kogesid tõsiseid võite pimeduse jõudude üle. Aga Jeesuse sõnul oli ja on palju suurema rõõmu põhjus see, et nende nimed on taevas kirja pandud (Luuka 10:20). Siin on pärand, mille väärtust polegi võimalik liiga kõrgelt hinnata ja mida peame alati silma ees hoidma.