Korintose kogudus tahtis tõendeid Pauluse teenistuse kehtivuse kohta. (s 3). Paulus aga vastab, et tema lähitulevikus teoks saav visiit, toob neile vastuse, aga viisil, mida nad eelistaksid mitte saada. (Tsitaat 1Ms 19:15 tähendas, et Pauluse eesootav visiit toob kaasas kolmanda ja otsustava osa tõendusest, korintlaste patuse eluviisi kohta.) Paulust oli süüdistatud arguses, siis kui ta oli leebe - see aga ei tähendanud, et korintlastel poleks tulnud vastutust kanda ning korralekutsumisest oleks nüüd võimalik kõrvale hiilida (s 10). Korintlased pidid tõendama oma kristliku usu ehtsust. Siiani olid nad uurinud Paulust, nüüd oli aeg uurida neid endid - ja mitte sellepärast, et Paulus oli tulemas, vaid sellepärast, et Kristus oli neis endis (s 5). Eneseanalüüsi võib mõnikord äärmuseni viia, aga Pauluse kuulajaid see oht küll ei ähvardanud.

Pauluse mure ei olnud vaid see, et tõestada enda õigsust, või et tal oli õigus. Paulus palvetab korintlaste eest (s 7,9). Tema enese tunnetus edust või läbikukkumisest on otseselt seotud korintlastega (s 6,7). Ja kui Pauluse nõtrus põhjustab korintlaste tugevuse kasvu, on see talle ainult rõõm. Kogu Pauluse meelevald, mille üle nii palju oli vaieldud, oli rakendatud üksnes korintlaste üleehitamiseks, mitte aga mahakiskumiseks.

Mida aga korintlased ja ka meie täna, kõige enam vajame ei ole mitte apostli lühivisiit - olgu see siis korralekutsumiseks või kiituseks, vaid Jumala ligiolu ja arm. Kui püüame olla kuulekad Kristusele, “on armu ja rahu Juaml” meiega (s 11). Ja kui võitleme oma nõtrusega Tema nimel, olgu siis kristliku eluviisi kõrge hinna tõttu Kristusele allegrilises ühiskonnas, või jagades oma murtust koos kogu looduga, või oma isikliku kalduvusega pattu teha - siis just seal saab “Issanda Jeesuse Kristuse arm” (s 14) meile kättesaadavaks.