John Calvin uskus kirglikult, et Pühakiri toob selguse meie segasesse jumalapilti. Tema sõnul toimib Piibel nagu prillid, mille klaaside läbi vaadates muutuvad hägused tähed selgeks, ning lehekülg täitub arusaadavate sõnade ja mõtetega. “Ilmutus, “ ütles Calvin  “korrigeerib patuse kujutlusvõime nägemishäire….vabastades meid nägema selgelt seda, mis on algselt teksti asetatud.” 

Tagasipöördunud pagulased Jeruusalemmas vajasid hädasti värsket ning moonutamata visiooni Jumalast. Nutulaul (Js 63:7-64:12), mille sissejuhatav osa (Js 63:7-14) oli eilses lugemises, ei paku meile mitte alternatiivset arusaamist lahinguid pidavast Jumalast, keda seal kohtame - vaid avab veel sügvama vaate samast Jumalast, hoides meid kaldumast liigselt lihtsustatud jumalapilti.  Kaks taolist arusaamist kohtuvad ka salmis 7: “ Nüüd aga, Issand, oled sina meie isa….. sina vormid meid… ”. Jumala Sõna kutsub Jumala rahvast üles hüüdma Jumalat oma Isaks (kuigi mitte nii sageli Vanas Testamendis), koos kõigega, millele see nimetus viitab seoses turvalisuse, läheduse ja usaldusväärsusega. Seesama salm julgustab meid küsima oma Isalt; “ Kus….kus….miks?” (Js 63:11,15,17) ning rääkima Tegmaga ausalt ja otse neist aegadest, kui tundub, et Ta on end ära peitnud (s 4,6) ja tunneme end hüljatuna (s 6).

Kujutluspilt potissepast kõlab aga nagu refrään läbi kõigi kolme osa Jesaja raamatu selles osas (Js 29:16; Js 45:9-11; Js 64:8). Ja igal korral tugevdab see meie arusaamist sellest täielikust sõltuvussuhetst Temaga, kus oleme “kõik tema kätetöö” (s 7), ning kus Tema on Jumal kes loob ja vormib meid. 

Võiks olla huvitav teada, mis laadi osaline või moonutatud jumalapilt oli levinud kõige enam Jeruusalemma pagulaste seas. Võibolla olid nad kaotanud vaate raevukast ja kirglikust Jumalast, kes on astumas lahingusse kurja vastu (s 4)? Või oli tuhmiks muutunud nende veendumus andestavast Isast (s 8), kes mõistab neid nii läbinisti nagu potissepp tunneb savi?

Tundub, et prohvet on vapustatud tunnetades vajadust Jumala sekkumise järele - samas aga hirmul, et Jumal tõesti võibki sekkuda! Jumala sekkumine ei pruugi alato väga õrn olla. Vaata kasvõi neid sõnu mida on kasutatud salmides 1-3. Mäed kõiguvad, rahvad värisevad. Jesaja on vapustatud mõlemast võimalusest ning oma rahva patususest (s 5,6). Ja samas teab ta, et kõigest hoolimata igatseb Jumal andeks anda oma rahvale, kes on ju Tema enda lapsed (s 7). Nii annab Jumal talle pildi, kuidas see erakordne suhe tegelikult välja näeb.

Vormimine on imeline protsess. Potissepp võtab savikäntsaka ning muudab selle. Ta voolib savist nõu, tema tugevad sõrmed pressivad ja suruvad materjali, sundides seda võtma kuju, muutes selle tarvitatavaks. Seejärel, needsamad sõrmed, mis hetk tagasi olid karmid ja tugevad, siluvad ja paitavad õrnalt seda nõu, rahustades ning andes sellele kauni kuju. Võib tunduda, et kannatus kestab igavesti. Ometi, ususilmade läbi vaadates võime saada võime, mis on suurem hetke õudusest, ning mis ulatub vaatama sinna, kus meie südamest hakkab voolama rõõmustamine ning tänulaul.