Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kn 6:1-23
Raudkirves ujub1Kord ütlesid prohvetijüngrid Eliisale: „Vaata ometi, paik, kus me seal sinu ees istume, on meile kitsas!
2Mingem nüüd Jordani äärde ja toogem sealt igamees ühe palgi, et saaksime endile valmistada paiga, kus istuda!” Ja ta ütles: „Minge!”
3Aga üks neist ütles: „Ole hea ja tule koos oma sulastega!” Ja ta vastas: „Ma tulen.”
4Ja ta läks koos nendega. Nad tulid Jordani äärde ja raiusid puid.
5Aga kui üks neist oli palki langetamas, siis kukkus tema kirves vette. Ta kisendas ning ütles: „Oh häda, mu isand! See oli ju laenatud!”
6Aga jumalamees küsis: „Kuhu see kukkus?” Ja kui temale näidati paika, siis ta lõikas kepi ja heitis selle sinna ning sai kirve ujuma.
7Ja ta ütles: „Tõsta see üles!” Ja mees sirutas käe ning võttis selle.
Eliisa ja süürlased8Kui Süüria kuningas oli sõjas Iisraeli vastu, siis ta pidas nõu oma sulastega, öeldes: „Seal ja seal teatavas paigas ma asun leeri.”
9Aga jumalamees läkitas Iisraeli kuningale ütlema: „Hoia, et sa ei lähe sellest paigast mööda, sest süürlased asuvad sinna!”
10Siis läkitas Iisraeli kuningas oma mehi sinna paika, millest jumalamees oli temale rääkinud ja teda hoiatanud, et ta hoiduks sealt; ja see ei sündinud mitte üks ega kaks korda.
11Ja Süüria kuninga süda muutus sellest rahutuks ja ta kutsus oma sulased ning küsis neilt: „Kas teate mulle öelda, kes meie omadest hoiab Iisraeli kuninga poole?”
12Siis ütles üks tema sulaseist: „Mitte keegi, mu isand kuningas, vaid prohvet Eliisa, kes on Iisraelis, annab Iisraeli kuningale teada ka need sõnad, mis sa räägid oma magamiskambris.”
13Siis ta ütles: „Minge ja vaadake, kus ta on, siis ma läkitan ja lasen ta kinni võtta!” Ja temale anti teada ning öeldi: „Vaata, ta on Dotanis.”
14Siis ta läkitas sinna hobuseid ja sõjavankreid ja suure sõjaväe; ja nad tulid öösel ning piirasid linna.
15Kui jumalamehe teener hommikul vara üles tõusis ja välja läks, vaata, siis oli linna ümber sõjavägi, hobused ja vankrid. Ja ta teener ütles temale: „Oh häda, mu isand, mis me nüüd teeme?”
16Aga ta vastas: „Ära karda, sest neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega!”
17Ja Eliisa palvetas ning ütles: „Issand, tee ometi ta silmad lahti, et ta näeks!” Ja Issand tegi poisi silmad lahti ja too nägi, ja vaata, mägi oli täis tuliseid hobuseid ja vankreid ümber Eliisa.
18Kui siis süürlased tulid tema juurde, palus Eliisa Issandat ja ütles: „Löö seda rahvast pimestusega!” Ja Issand lõi neid pimestusega Eliisa sõna peale.
19Ja Eliisa ütles neile: „See ei ole õige tee ega õige linn. Tulge mu järel ja ma viin teid mehe juurde, keda te otsite!” Ja ta viis nad Samaariasse.
20Ja kui nad jõudsid Samaariasse, siis ütles Eliisa: „Issand, tee nende silmad lahti, et nad näeksid!” Ja Issand tegi nende silmad lahti ja nad nägid, ja vaata, nad olid keset Samaariat.21Ja kui Iisraeli kuningas neid nägi, siis ta küsis Eliisalt: „Mu isa, kas ma pean nad maha lööma? Kas pean lööma?”
22Aga ta vastas: „Ära löö! Kas sa lööd maha need, keda sa vangi võtad oma mõõga ja ammuga? Pane neile ette leiba ja vett, et nad sööksid ja jooksid ning saaksid minna tagasi oma isanda juurde!”
23Siis ta valmistas neile suure pidusöögi ning nad sõid ja jõid; seejärel laskis ta nad minema ja nad läksid oma isanda juurde. Ja Süüria röövjõugud ei tulnud enam Iisraeli maale.
Kui olete näinud Meg Ryanit ja Nicolas Cage’i filmis “Inglite linn”, mäletate kuidas ikka ja jälle ilmusid ekraanile mustades ülikondades inglid, kes kõndisid mööda tänavaid. Vaikselt ja nähtamatult lohutasid nad inimesi, hoiatasid hädaohtude eest ning tuletasid neile meelde ununenud vajalikke asju. Ja isegi kui sa pole seda filmi näinud, julgustab tänane piiblitekst sind just täna tõstma üles oma pea ning täitma vaadet enda ees inglihulkadega.
Siin Manilas, kus ma seda kommentaari kirjutan, on tänavatel igal pool turvamehed, politsei ning sõjavägi -neid kohtab igas kaubanduskeskuses, turistilaeval ning isegi autoaparklates kontrollitakse kogu aeg autosid. Vaadates aknast välja on mul siin lihtne ette kujutada neid tuliseid vankreid ja hobuseid, mida Eliisa kogu aeg teadis kohal olevat selles olukorras.
On väga kerge usuvõitluses olles kogeda, et oled jäänud täiesti üksi ning veel lihtsam laiendada seda siis tervele oma elule. Ometi meenutab Piibel meile pidevalt, et oleme ümbritsetud “suurest tunnistajate hulgast” (Hb 12:1). Vahet pole, kas nad on nähtamatud selle tõttu, et on ingelliku olemusega, või et on “läinud meie eele, usust märgituna - igal juhul me pole üksi. Ning need, keda heebrealaste kirja autor üles loeb, on vaid mõned näited Vana Testamendi aegade niimestest. Milline aga võiks olla 2000 aasta pikkune kirikuajaloo kangelaste nimekiri? Kui suur võiks olla see tunnistajate pilv ainuüksi sinu koguduses?
Elus tuleb meil vastu pidada katsumustes ning silmitsi olla väljakutsetega, kuid meil on võimalik neisse siseneda vaikse sisemise kindlusega. Meil ei ole vaja näha Kristust või tema ingleid inimlike silmadega selleks, et teada et siis kui tuleb meie kojuminemise aeg, on nad kõik meid ümbritsemas. Samas aga tuleb tähele panna, et Eliisa ei võitnud aramealaste sõjaväge mitte inglivägede appikutsumise läbi, vaid see oli Jumala vägivallatu sekkumine, mis päästis prohveti ning tema inimesed.
Selle kommentaari autor: John Wilks