Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kn 6:24-7:2
Kohutav nälg Samaaria piiramise ajal24Aga pärast seda sündis, et Ben-Hadad, Süüria kuningas, kogus kõik oma sõjaväe ja läks ning piiras Samaariat.
25Siis tuli Samaarias suur nälg; ja vaata, nad piirasid seda, kuni eesli pea maksis kaheksakümmend seeklit hõbedat ja kortel tuvisõnnikut viis seeklit hõbedat.
26Ja kord, kui Iisraeli kuningas käis müüri peal, hüüdis keegi naine teda ja ütles: „Aita, mu isand kuningas!”
27Ja ta vastas: „Kui Issand sind ei aita, kust siis mina sulle abi võtan? Kas rehealusest või surutõrrest?”
28Ja kuningas küsis temalt: „Mida sa soovid?” Ja ta vastas: „See naine ütles mulle: Anna oma poeg, selle me sööme täna, ja homme sööme siis minu poja!
29Ja me keetsime minu poja ning sõime ta. Ja järgmisel päeval ütlesin ma temale: Anna oma poeg meile söömiseks! Aga ta peitis oma poja ära.”
30Kui kuningas kuulis naise sõnu, siis ta käristas oma riided lõhki, käies ise müüri peal. Ja rahvas nägi, ja vaata, tal oli riiete all vastu ihu kotiriie.
31Ja ta ütles: „Issand tehku minuga ükskõik mida, kui Eliisale, Saafati pojale, täna pea otsa jääb!”
32Eliisa istus oma kojas ja vanemad istusid ta juures. Kuningas oli läkitanud ühe mehe enese eel. Aga enne kui käskjalg jõudis tema juurde, oli Eliisa vanemaile öelnud: „Kas näete, kuidas see tapja poeg läkitab minu pead võtma? Aga vaadake, kui käskjalg tuleb, siis sulgege uks ja tõrjuge ta uksel! Eks ole tema taga ta isanda jalgade kobin?”
33Kui ta alles nendega rääkis, vaata, siis tuli käskjalg tema juurde ja ütles: „Vaata, see õnnetus tuleb Issandalt; kas ma pean veel lootma Issanda peale?”
Mõni aeg hiljem on süürlased jälle tagasi. Seekord aga ei jää nad ootama ja vaatma, vaid otsustavad pealinna Samaaria ümber piirata. Ometi tundub, et sündmuste kirjeldusest oleks nagu midagi puudu.
Kui kuningas kohtab naist, kes on valmis ohverdama oma poja söömiseks (s 27-29), miks suunab kuningas siis oma viha hoopis Eliisa peale ( 31)? Isiklikult arvan, et mingi samalaadne vastandumine, mis sündis omal ajal Jesaja ja kuningas Ahase vahel, toimus hiljem ka prohvet Eliisa ja kuningas Jerobeami vahel. Prohvet küsib, kas kuningas loodab enam oma sõjalise võimsuse või Jumala abi peale? Erinevus selles loos on, et Jerobeam kinnitab, et ta jääb oma usus kindlaks.
Ümberpiiramine oli kestnud juba kaua ning kuningas on väga mures, otsides Jumalalt mingitki vastust ning kergendust oma rahvale (kotiriide kandmine s 30, viitab sellele). Kui ta aga teada saab, et rahvas on oma hädas juba kannibalismi langemas, saab kuninga kannatlikkuse mõõt täis. Kes tahaks usaldada Jumalat, kes ei too sulle võitu? Nüüd on aeg vabaneda sellest prohvetist, kes aina kinnitab, et Jumalat saab täiesti ja lõpuni usaldada, isegi omaenda surmaga silmitsi olles (6:32 -7:2).
Usk peab lõpuni kindlaks jääma, ega tohi ka viimasel minutil alla anda. Usk ei väljendu Jumala usaldamises vaid headel aegadel; vaid üksnes äärmuslikes olukorades muutub usk nähtavaks. See ei sünni sellpärast nii, et Jumal tahaks uurida meie usu tugevust - vaid, et meie saaksime teada kui tugev on meie usk. Jumalal ei olnud vaja Aabrahami proovile panna Iisaku ohverdamisel selleks, et teada saada Aabrahami usu tugevust - viimane oli seda juba näidanud. Aga see äärmine nõue tõi esile täieliku usu ning usalduse. Usk peab jääma seisma täiesti lõpuni.
Selle kommentaari autor: John Wilks