See psalm on kirjutatud olukorras, kus kirjutaja kogeb, et on sattunud inimeste keskele, keda ei saa usaldada. Ta tuletab endale otsekui julgustuseks meelde, et on ennegi pöördunud raskustes Jumala poole ja abi saanud (s 1).

Tema raskused on põhjustanud valelikud ja rahu vihkavad inimesed, kelle hulgas elamine näib sarnanevat elamisega võhivõõraste mägilaste keskel (s 5). Nagu mujalgi psalmides, kohtame ka siin soovi, et vaevajaid tabaksid nende endi surmavad nooled ja põletav tuli. Need kujundlikud võrdlused saavad meile mõistetavamaks, kui teame, et vanal ajal olid just treenitud ja täpse silmaga vibulaskurid vaenlaste armeedele kõige ohtlikumad vastased, leetpõõsas oli aga tuntud kui väga kuuma ja kauakestva leegiga põlev küttematerjal.

Meiegi võime igas olukorras loota Jumala peale. Meilgi võib ette tulla ülekohtuseid olukordi, kus ei saa oma kaasinimesi usaldada, sest oleme juba valusaid haavu saanud. Vihkamist õigustav ja õhutav inimene võib jõuda ka füüsilise vägivallani. Piiblis on sageli keelt ja sõnu võrreldud mingi terava ja ohtliku esemega, näiteks mõõgaga või teravate nooltega, nagu siin (Ps 57:5; 59:8). Jaakobus nimetab oma kirjas lausa täiuslikuks inimest, kes oma keelt suudab kontrollida. Kui keegi juba seda suudab, siis on ta võimeline terve keha üle valitsema.

Kui paljud meie seast võivad kätt südamele pannes öelda, et nad tõesti seda suudavad? Kontrollimatu keele ja sõnadega võime kaasinimestele palju haiget teha.