Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 27:13-26
Pauluse teekond Rooma13Kui siis nõrk lõunatuul hakkas puhuma, arvasid nad end eesmärgile jõudvat, hiivasid ankru ja loovisid piki Kreeta rannikut.
Torm ja laevahukk14Ent üsna varsti sööstis saare poolt alla marutuul, mida hüütakse kirdemaruks.
15Kui see laeva kaasa kiskus ja me ei suutnud enam käila vastu tuult keerata, andsime end tuule ajada.
16Sattudes siis ühe saarekese varju, mida hüütakse Kaudaks, suutsime vaevalt tulla toime päästepaadiga.
17Kui see oli üles tõmmatud, kasutati kaitsevõtteid ja vöötati laev köitega. Ja et kardeti paiskuda Sürti madalale, heideti sisse triivankur ning jäeti laev triivima.
18Kui aga raju meid väga vintsutas, loopisid nad järgmisel päeval osa lasti üle parda.
19Ja kolmandal päeval heitsid nad oma käega merre ka laeva varustuse.
20Kui nüüd mitu päeva ei paistnud ei päikest ega tähti ja kange raju võimutses, lõppes meil viimaks igasugune lootus pääseda.
21Kuna kellelgi ei olnud enam mingit tahtmist süüa, siis tõusis Paulus nende keskel püsti ja ütles: „Mehed, te oleksite pidanud minu sõna kuulama ja jätma Kreetalt merele minemata, siis te oleksite vältinud seda hädaohtu ja kahju.
22Nüüd ma aga manitsen teid olema julged, sest ükski hing teie seast ei hukku, hukkub vaid laev.
23Täna öösel seisis minu juures selle Jumala ingel, kelle päralt ma olen ja keda ma ka teenin,
24ning ütles: „Ära karda, Paulus! Sa pead jõudma keisri ette, ja vaata, Jumal on sulle kinkinud kõik su kaasreisijad.”
25Seepärast, mehed, olge julged, sest ma usun Jumalat, et kõik läheb nõnda, nagu mulle on räägitud.
26Aga me peame jõudma mingile saarele.”
Ajaloolane Luukas esitab detailirohke ja kaine kirjelduse tormist merel, nii kuidas tema seda koges. "Kogu klassikalises kirjanduses pole sellist üksikasjalikku kirjeldust ühe vana aja laeva toimimisest.“(1) Puust purjelaev, mille pardal on 276 inimest ja mille meeskond ilma navigatsiooniseadmete, ilmaennustusvahendite, kompassi või sekstandita võitlevad vapralt loodusjõududega ja kasutab kõikvõimalikke vahendeid laeva püstihoidmiseks ja ellujäämiseks. Kui nad avamerel ei upu, võivad nad sattuda kurikuulsale Sürti madalikule Põhja-Aafrikas, mis on paljude jaoks hauaks saanud. Nende hirm on tuntav, kuna torm möllab vaibumatult 14 päeva. Pole ime, et kogu lootus on kadunud ja nad ei söö! Lõpuks räägib Jumal Paulusega, rahustades teda ja lubades, et ta jõuab keisri ette ja ka kaasreisijad jäävad ellu, kuigi laev hukkub.
Paulus on Jumalalt kuuldus väga kindel ja julgustab oma kaaslasi, rääkides neile Jumalast, keda ta teenib ning keda võib kindlalt usaldada. Arvestades, et laev puruneb, jõuab Paulus järeldusele, et nad jõuavad mõnele saarele. Selleks osutub Malta saar ja see on tõeline ime, sest see on ainus saar "250 miili ulatuses laiuvas avameres Tuneesia ja Sitsiilia vahel.“(2)
Jumala olemasolu ei olnud küll kogu selle kohutava nädala jooksul tajutav, kuid ta oli siiski kohal, koos Pauluse ja kõigi pardalolijatega - kuigi enamik neist ei teadnud isegi ta nime. Kristlastena pole me vabastatud kurjuse tagajärjedest selles maailmas ja kui tormid on tulivihased, tundub Jumal olematu. Mõnikord peame ootama kaua, enne kui tunneme Tema suunavat kätt, kuid me võime uskuda, et Ta töötab hea nimel meie jaoks ja ka nende jaoks, kes veel ei tea Tema nime.
1 Thomas Walker, Acts, Moody, 1965, lk 543 tsiteeritud allikas JRW Stott, Acts, IVP, 1990, lk 385
2 E Haenchen, Acts, Westminster, 1971, lk 703
Selle kommentaari autor: Sylvia Collinson