Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 27:27-44
Torm ja laevahukk27Kui siis jõudis kätte neljateistkümnes öö, mil meid Aadria merel aeti sinna ja tänna, siis tundus laevameestele kesköö paiku, et läheneb mingi maa.
28Loodimisel leidsid nad vett olevat kakskümmend sülda; kui nad siis natuke edasi liikusid ja jälle loodisid, leidsid nad viisteist sülda vett.
29Kartes, et me paiskume karidele, heitsid nad laeva ahtrist välja neli ankrut ja jäid ootama päevavalgust.
30Aga kui laevamehed püüdsid laevast põgeneda ja hakkasid paati merre laskma ettekäändel, nagu tahaksid nad laeva käilast ankrut sisse lasta,
31ütles Paulus pealikule ja sõduritele: „Kui need ei jää laeva, siis te ei pääse!”
32Siis raiusid sõdurid paadi köied katki ja lasksid selle merre kukkuda.
33Aga enne kui valgeks läks, julgustas Paulus kõiki sööma, üteldes: „Täna on neljateistkümnes päev, mil te oodates püsite söömata ega ole midagi suhu võtnud.
34Seepärast ma manitsen teid leiba võtma, sest see on tarvilik teie pääsemiseks. Ei lähe ju teie ühegi peast juuksekarvagi kaotsi!”
35Nende sõnade järel võttis Paulus leiva, tänas Jumalat kõigi ees, murdis ja hakkas sööma.
36Ja kõigi meeleolu läks paremaks ja nemadki võtsid leiba.
37Ühtekokku oli meid laeval kakssada seitsekümmend kuus hinge.
38Kui nende kõhud said täis, siis nad kergendasid veel laeva, heites vilja merre.
39Kui valgeks läks, siis nad ei tundnud, mis maa see oli; aga nad märkasid ühte sobiva rannaga lahte, kuhu nad tahtsid, kui võimalik, laeva ajada.
40Nad vabastasid ankrud ja lasksid need merre vajuda, samal ajal nad vallandasid tüüriaerud köitest ja seadsid esipurje tuulde ning püüdsid liikuda ranna poole.
41Aga nad sattusid liivaseljakule ja ajasid laeva sinna kinni. Laeva käil tungis sinna sisse ja jäi liikumatult paigale, ahter purunes aga lainete möllus.
42Sõdurid võtsid nõuks vangid ära tappa, et ükski neist ei pääseks ujudes põgenema.
43Kuid pealik, tahtes päästa Paulust, takistas neid seda nõu täitmast. Ta käskis neil, kes oskavad ujuda, esimestena vette hüpata ja püüda maale jõuda,
44ja teistel käskis neile järgneda kas laudadel või laevarusudel. Ja nõnda sündis, et kõik pääsesid tervelt maale.
Lõpuks, pärast 14 piinarikast päeva ja ööd, kuulsid nad lainete murdumist kividel. Maa oli lähedal. Valmistudes kohtuma tundmatuga, heitsid nad ankru ja ootasid päevavalgust. Olukord oli ohtlik, kuid Pauluse valvsus võimaldas kõigil ellu jääda. Ta hoiatas sõdureid, et meremehed üritavad laeva hüljata, teades, et meeskonna oskused olid ellujäämiseks väga olulised. Seejärel kinnitas ta kõigile täie veendumusega, et nad kõik pääsevad. Ta võttis toidu, tänas Jumalat ning julgustas laevasolijaid sööma, et neil oleks jõudu ja energiat kaldalejõudmiseks. Kui laev aga lahesoppi sisenedes, jäi ta madalikule kinni ja laeva ahter purunes lainetemöllus.
Nüüd, kui pääsemine oli lähedal, sattusid sõdurid teistsuguse hirmu küüsi. Kui vangid põgenevad, siis pannakse neid ennast vangi, ja nii olid nad valmis pigem vangid enne laevalt lahkumist hukkama. Julius astus Pauluse ja vangide kaitseks välja, ning kogu seltskond jõudis lõpuks ohutult kaldale.
Kas suudate kujutleda nende kergendust, kui lõpuks nende jalg maad puudutas? Pole ime, et Luukas seda nii üksikasjalikult kirjeldab. Keegi ei suudaks unustada selliseid läbielamisi. Kuidas aga Paulus kõige selle keskel nii rahulikuks jäi? Võib-olla peitub vastus tema suhtumises ohtu ja õnnetustesse. Pauluse arvates käisid kannatused kaasas Kristuse sulaseks olemisega ja need olid märk tema enda inimlikust nõtrusest - nii et ta sai kiidelda üksnes Kristuse tugevusega (2Kr 11:23-12:10). Algkogudus pidas Jeesust Jumala tööriistaks, kelle kannatuste tõttu oleme meie rahu ja elu saanud (Js 52:13; 53:5,10). Jumala teenijatena ei saa meie suhtumine raskustesse olla selline nagu teistel inimestel. Kristus on meie kannatustes koos meiega ja kõik töötab nende kasuks, kes Teda armastavad (Rm 8:28).
Selle kommentaari autor: Sylvia Collinson