Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 28:1-15
Paulus talvitub Maltal1Kui me siis olime tervelt pääsenud, saime teada, et saart hüütakse Maltaks.
2Umbkeelsed saarlased osutasid meile rohkem kui tavalist lahkust, sest nad süütasid lõkke ja võtsid alanud vihmasaju ja külma pärast meid kõiki selle äärde.
3Aga kui Paulus oli korjanud kokku hulga hagu ja asetanud lõkkesse, tuli sealt palavuse tõttu välja mürkmadu ja hakkas tema kätte kinni.
4Kui umbkeelsed nägid seda elukat tema käe küljes rippuvat, ütlesid nad üksteisele: „Kindlasti on see mees mõrtsukas, keda õigluse jumalanna ei luba elada, kuigi ta on merest pääsenud.”
5Tema aga raputas eluka tulle ega tundnud mingit viga.
6Nad ootasid küll, et ta tursub üles või langeb surnult maha. Aga kui nad olid kaua oodanud ja nägid, et Paulusega ei juhtu midagi iseäralikku, siis nende arvamus muutus ning nad ütlesid ta olevat jumala.
7Selle paiga läheduses oli mõis saare tähtsaimal mehel, kelle nimi oli Publius. Tema võttis meid vastu ja võõrustas kolm päeva sõbralikult.
8Juhtus aga, et Publiuse isa lamas palavikus ja kõhutõves. Paulus astus tema juurde ja pani palvetades oma käed ta peale ning tegi ta terveks.
9Aga kui see oli sündinud, tulid sinna ka teised, kes saarel olid haiged, ja said terveks.
10Ja nad austasid meid mitmel kombel, ja kui me hakkasime merele minema, panid nad meile kaasa, mis teekonna jaoks vaja oli.
Teekond Rooma jätkub11Aga kolme kuu pärast me läksime sealt merele Aleksandria laevaga, mis oli saarel talvitanud ja mille tunnuseks oli Dioskuuride kuju.
12Me randusime Sürakuusas ning viibisime seal kolm päeva.
13Sealt me sõitsime piki rannikut ja saabusime Reegiumi. Ja kui ühe päeva pärast tõusis lõunatuul, jõudsime teisel päeval Puteolisse.
14Sealt me leidsime vendi ja meid paluti nende juures viibida seitse päeva. Ja nõnda me tulime Rooma.
15Ja kui sealsed vennad said meist kuulda, tulid nad meile vastu Appiuse Foorumini ja Tres Tabernani. Neid nähes tänas Paulus Jumalat ning sai uut julgust.
Tänane kirjakoht sisaldab palju praktilisi heategusid. Saarlased olid ebatavaliselt lahked, nad süütasid uppumisest pääsenud külmunud inimestele soojendamiseks lõkke. Paulus kogus küttepuid, et hoida tuld põlemas. Publius, kohalik autoriteet, võõrustas neid külalislahkelt kolm päeva. Paulus pakkus, et palvetab Publiuse isa eest, kellel oli düsenteeria palavik (Malta palavik võib kesta kuid või aastaid). Paulus (arvatavasti koos Luukasega, kes oli arst) tegi paljud haiged terveks. Kui Paulus koos kaaslastega teele läks, andsid saarlased neile kaasa teemoona. Usklikud Puteolis pakkusid neile nädalaks öömaja. Mõned Rooma usklikud sõitsid 69 km (43 miili), et jõuda Appiuse Fooumini, teised käisid 53 km (33 miili), et Kolme Kõrtsi juurde jõuda (need on peatuskohad viiepäevasel teekonnal Roomast Puteoli), et tervitada ja julgustada Paulust. Rooma võimud lubasid Paulusel elada vabaduses, kuid vangivalvuri valve all.
Head teod ei ole üksnes kristlaste eesõigus. Tõepoolest, paljud väljaspool jätavad meid varju oma lahke, helde tegevusega. Jeesus näitas Jumala armastust inimkonna vastu, mitte lihtsalt surres meie pattude eest, vaid praktilise lahkusega neile, kes vajavad toitu, tervendamist, päästmist või abi tormides.
Sageli on meil lihtsam teha head neile, kes kuuluvad usklike hulka (ja nemad on meie prioriteet), kuid Paulus julgustab meid tegema head kõigile, kui meil on võimalus (Gl 6:10). See hõlmab ka võõraid ja välismaalasi, näljaseid, haigeid, vangistatuid, vanureid, vaimuhaigeid, üksikvanemaid ja lapsi - kõikjal, kus on võimalus. Kes on meie ligimene (Lk 10: 29-37)? Kas oleme me liiga hõivatud oma kenas ohutus elukeskkonnas, mis kaitseb meid ja meie peresid nende eest, keda Jeesus tuli päästma? Paljude inimeste jaoks meie maailmas on väga vajalik näha Jumala armu tegutsemas meie praktilise headuse kaudu.
Selle kommentaari autor: Sylvia Collinson