Armu saanuina oleme kõik lapse staatuses. Johannes annab eristamiseks lihtsa kriteeriumi: Jumala lapsele on tema patud andeks antud, “Tema nime pärast”. Selles Johannese kahekordses pöördumises võivad “laste” hulka kuuluvaiks lugeda end tegelikult kõik kristlased. 

Sageli arvatakse, et tarkus kaasneb peamiselt küpsuse ja eaga,  ning tugevus eelkõige noorusega. Ometi on nii tarkus kui tugevus jumalariigis omadused mis samuti peaksid toimima iga kristlase elus - sest Jumala Vaim toimib kõikides kristlastes. Usuteekonna pikkuselt võime kogudusest leida erinevaid inimesi:  neid, kes on kristlased olnud pikka aega ja kellel on suur kogemus sellel teel käimisest (isad); kui ka neid kes on sellel teel juba mõnda aega olnud ja kelle sees on tugev, võitleva usu vaim ja tuline armastus - “noored mehed”. Johannes näitab, et on olemas erinevat vaimulikku küpsust - noorte tasandil ja isade tasandil.

Ometi tähtsam kui teada, millisesse kategooriasse keegi võiks kuuluda (tahaks kuuluda), ei ole kategooria ise siin esimesel kohal, vaid näeme, et koos vaimuliku tasandiga käib ka nn “eritunnus”. Vaimulikud isade (ja ka emade)  tunnuseks on tegelik ja sügav jumalatundmine;  “noori mehi” (võitlejaid) tunneme ära nende võiduteekonnast  - nad on julged konfronteeruma ning on ära võitnud kurja; hiljem lisab Johannes et nad on tugevad ning Jumala Sõna püsib neis. Liites kõik 3 saame iga kristlase osa: puhtus Jumala ees, tugevus Jumalas ning Jumala kui Looja tundmine. 

Kõiki erinevaid tasandeid on vaja Jumala koguduses,  aga kõigi kolme tunnused peaksid ühtlasi olema igal usklikul ning meil kõigil on erinevais olukordades vaja osata täita üht või teist rolli.

Reaalsus on aga see, et sageli “määratleme” ise mingil viisil oma ühe rolli “eluaegseks”,  pruukimata isegi tulla selle peale, et meil võiks olla erinevaid rolle, või et Jumal tahaks meid mõnes muus rollis kasutada. On usklikke, kes kogu eluajaks jäävad “lapseks”, püüdes hoida oma südant puhtana, samas aga pidevalt teistele toetudes ning neist sõltudes. Nad jäävad sellesse rolli hoolimata sellest, et näiteks koguduses on karjuv vajadus vaimulike isade /emade või julgete võitlejate järele. On neid, kes ei oska väärtustada “laste” tasandit, ning liigagi palju neid, kelle meelest vaimulik tugevus ja tulisus otsekui ei kuuluksi nende usuellu.

Armastus ei küsi rollidest, vaid Jumalale suunatud ja Temast lähtuv armastus on puhas oma lapsemeelsuses, aga samas ka valmis astuma võitlusesse ning kui vaja, täitma isa rolli -  küsides ja rakendades Sõnast lähtuvat ning taevalist tarkust  kõiksuguses teenimises.