Tänases piiblitekstis on mitmed sõnad, mis võivad ajada meid segadusse. Me teame et „nõnda on Jumal maailma armastanud“ (Jh 3:16) ja et „Sõna sai lihaks“ (Jh 1:14). Kuid tänases kirjakohas kasutab Johannes sõna „maailm“ ja „liha“ erinevas tähenduses – ta räägib kristlastele, et nad ei armastaks maailma. Veel enam, meie tänane popkultuuri arusaam antikristusest on hoopis teistsugune, kui selles tekstis.

Sõnaga „maailm“ viitaab Johannes oma kirjades kõigele, mis ei ole Jumalast. „Kõik, mis on maailmas“ (1Jh 2:16) ei tähenda siinkohal mägesid, jõgesid ja puid, vaid vaimseid impulsse, mis tulevad ilma Jumalata elatud eludest. Sõna „lihahimu“ samas kirjakohas viitab millelegi, mis on täielikult inimlik, st mitte jumalik. Tihti püüame täita tavalisi inimlikke vajadusi ebapühadel viisidel. Reklaamispetsialistid teavad, et inimesi paelub välline väljanägemine palju enam kui asjade sisemine väärtus – see on „lihahimu“ (1Jh 2:16). E-turundus on muutnud meid eriti vastuvõtlikuks nendele impulssidele. Sõnaga „elukõrkus“ (1Jh 2:16) viitab Johannes turvatundele, mida saame maistest asjadest – tööst, pangakonto seisust või kindlustusest. Need kõik on head asjad, kuid mitte siis, kui unustame, et neil asjadel pole igavest väärtust - nad võivad panna meid mõtlema, et me ei vaja Jumalat.

Sõna „antikristus“ (1Jh 2:18) ilmneb ainult Johannese kirjades ja viitab inimestele, kes on võtnud kindla seisukoha Kristuse vastu. Efesuse koguduses oli palju antikristuseid (mitmuses), kes eitasid, et Jeesus on Jumala poeg. Selle asemel, et ümber lükata antikristuste uskumisi, asub Johannes tugevdama kristlaste usu aluseid. Seetõttu on kirjas palju kordusi ja keskne tähelepanu on sõnadel „valgus“, „armastus“ ja „tõde“ – pealtnäha lihtsad mõisted, mis ometi omavad lõpmatult sügavat tähendust.