Pärast oma vägevat sõnumit tõelisest armastusest räägib Johannes võlts-armastuses ja valedest, mis näivad õigete ja tõelistena, kuid veavad meid lõpuks alt. Kuidas ära tunda vale-armastust? Kuidas saame end selle eest kaitsta?

Vale-armastus on maailmast tulenev soov (1Jh 2:15-17). Johannes oleks 16. salmi võinud samahästi kirjutada kaasaegsest reklaamiärist, mis lakkamata räägib meile, et seks, omand ja staatus on võti õnnelikuks saamiseks! Ära kiindu kõigesse sellesse, ütleb Johannes – see kõik on nii mööduv, nii üürike (1Jh 2:17). Vale-armastus ei jää ustavaks osadusele (1Jh 2:19). Kogudus oli lõhenenud ning Johannes väitis, et seesugune armastuse rikkumine näitab tõe puudumist. Tõeline armastus on pühendunud, isegi kui suhted on rasked.

Vale-armastus eelistab üldse teistsugust Jeesust (1Jh 2:18, 22, 23). Salmis 22 viitab Johannes tõenäoliselt ühele varajasele valeõpetusele, mis häbenes ristisurma ja tegi vahet Jeesuse ja Kristuse vahel: „Kristus“ oli taevane olend, kes lasus inimese Jeesuse peal täpselt kuni ristini. Viimasel suri ainult Jeesus ja mitte Kristus. Johannes ütleb, et seesugune õpetus eitab tõelist suhet Isa ja Poja vahel, kelle veri tõesti valati ristil meie eest. Tõeline armastus hoiab hoopis põhilisest evangeeliumisõnumist kinni (1Jh 2:24,25). Algne lihtne evangeeliumi tõde annab meile aluse osaduseks Jumalaga, Isa ja Pojaga ja igavese elu tõotuse. Tõeline armastus elab välja sisemist, instiktiivsest arusaama sellest, mis on tõeline ja õige (1Jh 2:20,27).

Ei ole päris selge, mida Johannes mõtleb selles tekstis „võidmise“ all. Võib-olla tähendab see seda, et kui elame osaduses Jumalaga, on meil üks võidmine - sügav instiktiivne vaimne teadlikkus ja vaimne teadmine - mis juhib ja hoiab meid vale-armastuste tõmmete eest.