Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Jh 3:1-10
Jumala lastest ja patust1Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks ja need me olemegi. Maailm ei tunne meid, sest ta ei tunne teda.
2Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme teda, nii nagu ta on.
3Igaüks, kellel on selline lootus tema peale, puhastab ennast, just nagu tema on puhas.
4Igaüks, kes teeb pattu, rikub ka seadust, ning patt on seaduserikkumine.
5Te teate, et tema on ilmunud patte ära kandma ning temas endas ei ole pattu.
6Ükski, kes püsib temas, ei tee pattu; ükski, kes teeb pattu, ei ole näinud ega mõistnud teda.
7Lapsed, ärgu keegi eksitagu teid! Kes teeb õigust, on õige, nii nagu tema on õige.
8Kes teeb pattu, on kuradist, sest kurat teeb pattu algusest peale. Selleks ongi Jumala Poeg saanud avalikuks, et ta tühistaks kuradi teod.
9Ükski, kes on sündinud Jumalast, ei tee pattu, sest Jumala seeme püsib temas ja ta ei saa teha pattu, sest ta on sündinud Jumalast.
10Sellest on näha, kes on Jumala lapsed ja kes kuradi lapsed: ükski, kes ei tee õigust, ei ole Jumalast, nagu ka mitte see, kes ei armasta oma venda.
Tänase teksti keskmes on ülevoolav juubeldus Jumala armastuse üle meie vastu (3:1). Lisaks kõigele muule, mida Johannes on kirjutanud, kulmineerub tema läkitus sügava veendumusega selle kohta kes me oleme, milline on meie tegelik identiteet. Maailmas, kus isiklik identiteet on tugevalt seotud saavutamise ja staatusega, ning kontrollimatult sõltuv teiste arvamusest meist, on taoline sõnum alustrajavaks tõeks, millest kõik saavad kinni haarata. Johannes lausa joonib alla Jumala armastuse hämmastavat ulatust ning heldust ning juhuks, kui me ikkagi sellest veel aru ei peaks saama, rõhutab ta seda kinnitades, et oleme tõesti Jumala lapsed.
Aastaid tagasi oli mul hamster, kelle puurivarbade külge oli kinnitatud väike veepudel. Sageli kuulsin öösel hilja, kuidas hamster kraapis ja näris pudelit, et saada järgmist väikest veeportsjonit. Paljude inimeste jaoks on pilt Jumala armastusest midagi sarnast - see on hamstri-pudeli sarnane, kust tuleb raske töö ja vaevaga välja pigistada väheseid armastuse tilku! Vastandudes taolisele mõtteviisile, kirjeldab Johannes pillavat armastuse ülevoolu, mis sarnaneb suure jõe võimsale voolule ning mille allikaks on Jumal ise, kelle nauding ja rõõm on kutsuda meid oma lasteks. Taolise armastuse objektina, seda vastu võttes ning selles enda kui Jumala lapse identiteeti tunnetades, muutub patu praktiseerimine peaaegu võimatuks, ühildamatuks.
Johannes märgib ka, et teistele meie ümber jääb taoline armastus käsitamatuks - samamoodi nagu inimesed ei saanud aru Jeesusest. Ja see ei peaks meid üllatama. Maailma jätkuv läbikukkumine Jumala tegelikus tundmises on Johannese evangeeliumi üks peateemasid. Oma vastastele väljakutset esitades, meenutab Johannes meile aga, et meie valikute taga toimub vaimne konflikt.
Mõista, et oleme sellisel määral armastatud, tähendab ka riskida, usaldada Jumalat ning tema toimimist meie elus, uskudes, et Ta tõesti on “meie poolt.” Ja sel viisil usaldades muutub reaalselt võimalikuks valida elada radikaalset, ekstravagantset, Jumala ning ligimese armastamise elu.
Selle kommentaari autor: Fran Beckett