Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 9:30-41
Jeesus kuulutab teist korda ette oma surma ja ülestõusmist30Ja kui nad sealt lahkusid, rändasid nad läbi Galilea. Ja Jeesus ei tahtnud, et keegi teda ära tunneks,
31sest ta õpetas oma jüngreid ja ütles neile, et Inimese Poeg antakse inimeste kätte ja nad tapavad tema, ja kui ta on tapetud, tõuseb ta kolme päeva pärast üles.
32Neile aga jäi see ütlus arusaamatuks ja nad kartsid temalt seletust küsida.
Kes on suurim?33Ja nad tulid Kapernauma. Ja kui nad jõudsid koju, küsis Jeesus neilt: „Mille üle te tee peal arutlesite?”
34Nemad aga jäid vait, sest nad olid teel omavahel arutanud, kes on suurim.
35Ja Jeesus istus maha, kutsus need kaksteist ja ütles neile: „Kui keegi tahab olla esimene, siis ta olgu viimane ja kõikide teenija!”
36Ja ta võttis ühe lapse, pani nende keskele seisma, kaisutas last ja ütles neile:
37„Kes iganes ühe niisuguse lapse vastu võtab minu nimel, võtab vastu minu, ja kes iganes vastu võtab minu, võtab vastu mitte minu, vaid minu Läkitaja.”
Kes ei ole vastu, on poolt38Johannes lausus talle: „Õpetaja, me nägime üht meest sinu nimel kurje vaime välja ajamas ja me püüdsime teda keelata, sest ta ei käi koos meiega.”
39Aga Jeesus ütles: „Ärge keelake teda, sest ükski, kes teeb minu nimel vägeva teo, ei saa järgmisel hetkel rääkida minust halvasti,
40sest kes ei ole meie vastu, on meie poolt.
41Jah, kes iganes annab teile juua kas või karikatäie vett, sellepärast et te olete Kristuse omad, tõesti, ma ütlen teile, ta ei jää oma palgast ilma!
Sellest on möödas vaid ligi nädal, kui jüngrid, ja eriti Peetrus, seisid silmitsi Jeesuse üleskutsega ennastsalgavaks ristikandmiseks. Pole ime, et tema üleskutse vastuseks on ebamugav vaikus (s 33). See, mida John Howard Yoder nimetab "revolutsiooniliseks sõltuvuseks” *, on tõesti ebamugav, see on paradoksaalne ja vastuolus kõigi meie instinktide ja eelistustega. Meile sisse juurdunud soov olla "suurim" võib võtta erinevaid vorme, alates hoolikalt varjatud tunnustusejanust kuni varjamatute ambitsioonideni.
On pidev võitlus uskuda, et Jeesuse arusaam, mis on vastandlik meie maailma ettekujutusele suurusest, tegellikult ka toimib. Tagasi vaadates mõistame, miks Jeesus keeldus oma õiguste nõudmisest, miks lükkas ta tagasi võimupakkumise, mõistame tema lihtsat eluviisi, seda, et tal oli alati aega väikeste, põlatute, naiste ja laste jaoks (s 36, 37, 42). See on Jeesus, kellel "oli Jumalaga sama staatus", kuid kes ei klammerdunud selle eeliste külge (Fl 2:6). Mäletan, et olin pisarateni liigutatud Sõrmuste isanda viimast osa vaadates. Lahingud on möödas ja võimsad rüütlid, kuningad ja kuningannad ühinevad Minas Tirith linna kodanikega, et avaldada kiitust tagasihoidlikele ja üllatunud kääbikutele! Kas niisugune saab olema ka päev, mil Jumal tervitab kodus oma alandlikke võitlejaid?
"Ta ei olnud meie seast ..." (s 38): soov olla eriline, et meie nimesid seostataks suurte ettevõtmistega, on veel üks omadus, mille kohta Jeesus ütleb, et sellel pole kohta uues kuningriigis. Kristuse järgijaile on iseloomulik tagasihoidlik hoolimine. Nad on valmis loobuma isegi oma kaasasündinud tugevuste kasutamisest, kui need põhjustavad kahju "neile väetitele, kes usuvad Kristust" (s 42). Samas pole nende pühendumine mitte kuidagi jahe (s 50).
*John Howard Yoder, The Politics of Jesus, Paternoster, 1992
** Richard Foster, Celebration of Discipline, Hodder and Stoughton, 1983
*** George Matheson, ülistuslaulude autor, 1842–1906
Selle kommentaari autor: Pauline Hoggarth