Loe läbi alltoodud kirjakoht: Sf 2:1-15
Karistus tabab ka Iisraeli vaenlasi1Kogunege ja olge koos, häbitu rahvas,
2enne kui tuleb määratud päev, mil lendate ära kui aganad, enne kui teie peale tuleb Issanda tuline viha, enne kui teie peale tuleb Issanda vihapäev!
3Otsige Issandat, kõik alandlikud maal, kes te teostate tema õigust! Otsige õiglust, otsige alandlikkust, vahest leiate varju Issanda vihapäeval!
4Sest Assa jäetakse maha ja Askelon jääb tühjaks, Asdod aetakse ära keskpäeval ja Ekron juuritakse välja.
5Häda teile, ranniku elanikud, kreedi rahvas! Issanda sõna on teie vastu, Kaanan, vilistite maa; ma hävitan sind asustamatuks.
6Sest kreetide mererand jääb karjastele karjamaaks ning lammastele ja kitsedele taradeks.
7See rannik saab Juuda soo jäägile - seal nad hoiavad karja, lebavad õhtuti Askeloni kodades; sest Issand, nende Jumal, tunneb muret nende pärast ja pöörab nende vangipõlve.
8Ma olen kuulnud Moabi teotust ja ammonlaste sõimu, millega nad on teotanud mu rahvast ja on suurustanud ta maa ees.
9Seepärast, nii tõesti kui ma elan, ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal, saab Moab Soodoma ja ammonlased Gomorra sarnaseks, kureherne kasvukohaks, soolalaukaks, ja igavesti laastatuks; mu rahva jääk riisub neid, mu rahva riismed vallutavad need.
10See saab neile osaks nende kõrkuse eest, sest nad on teotanud vägede Issanda rahvast ja on suurustanud selle ees.
11Issand saab neile kardetavaks, sest ta laseb kaduda kõik maa jumalad; ja nad peavad kummardama teda, igaüks oma paigas, kõik paganate saared.
12Ka teid, etiooplased, lüüakse maha mu mõõgaga.
13Ta sirutab oma käe põhja poole ja hävitab Assuri; ta teeb Niineve lagedaks, kuivaks nagu kõrbe.
14Keset linna lebavad karjad, kõiksugu metsloomade hulgad. Niihästi puguhaned kui öökullid ööbivad selle sambanuppudel. Kuule, kuidas nad huikavad aknaaukudes! Häving on lävede peal, jah, seedrivooderdis on ära kistud.
15See on see ülemeelik linn, kes elas muretult, kes mõtles südames: „Mina, ja ei keegi muu!” Kuidas see küll on muutunud lagedaks, metsloomadele lebamispaigaks! Igaüks, kes läheb sellest mööda, vilistab ja laiutab käsi.
Sefanja võtab meid kaasa rännakule Juuda naabrite juurde alustades läänes asuvatest vilistidest ja sealt edasi ida poole moabiitide ja ammonlaste juurde. Iga nimetatud rahvas hävitatakse täielikult sellepärast, et nad on solvanud ja kahju teinud Jumala rahvale - see aga võrdub Jumala enda solvamisega. Nende rahvaste jaoks oli Iisraeli Jumal ebaoluline.
Tänapäeval on meie ümber hulgaliselt samasugust suhtumist - see avaldub ebaväärikates viidetes Jumalale, respekti puudumises Tema nime ja toimimise suhtes, vaid mõistuslikes aga ka tihti absurdsetes või halvustavates väidetes ateistide poolt; kõige enam aga igapäevases elus, kus ei hoolita praktiliselt üldse Jumala arvamisest või väärtustest, mida Tema sooviks inimeste keskel näha. Kui aga sellist suhtumist kaua viljeldakse toob see kaasa hukatusliku vilja.
Keset tänases tekstis meie ette laotatud hädade kataloogi on kaks eredat sähvatust -mis otsekui viitaks hädadeülesele ajale ning tugevusele. Juuda ei pääse kohtupäeva eest, aga saab olema üks väike grupp, “jääk” - need, kes on end Jumala ees alandanud ja Tema tahet otsinud - kes jääb ellu selle kõige keskel. Tedmine jäägist, kelle baasil Jumal ehitab üles uue, on sama vana kui Noa (1Pt 3:20) ja seda kohtab ka prohvetite raamatutes (Js 10:20-22). Jumal ei saa ja ei ole inimkonnaga lõpparvet teinud. Jumal võib olla kahetsenud, et ta inimese üldse teinud on (1Ms 6:1-8), aga Tema armastus jääb toestama Tema kindlat otsust päästa.
Kui see “jääk” sündmuste keerises hajutatakse, tõmbab see rahvad, kelle keskele nad on pillutatud - kummardama ja ülistama oma hämmastavat Jumalat (s 11). See oli Iisraeli kutsumus ja ülesanne, mida nad iialgi täielikult ei täitnud, mis aga sai täieliku kuju Jeesuses, kes ristile tõstetuna tõmbab enese poole kõiki maailma rahvaid (Jh 12:32). Lõplik täideviimine saabub siis kui iga põlv nõtkub ning iga keel tunnistab, et Jeesus on Issand (Fl 2:11). Kuni selle päevani on meie kutsumine ja eesõigus kogudusena, kes sauti on pillutatud erinevate rahvaste sekka - jutustada seda lugu nii, et inimesed võiksid saada tõmmatud Kristuse poole. Me ei pruugi oma ühiskonnas olla suur või mõjukas grupp, kuid me oleme Jumala saadikud kes osutavad Tema võidule Kristuses.
Uhkus on Sefanja raamatu üks peamisi teemasid. Alates Eedeni aiast on kõikuv inimene vastandanud end Jumalale, püüdes tegutseda sõltumatult ning olles veendunud, et ta ise suudab oma asja ajada palju paremini ilma Jumalata kui koos Jumalaga. Tänapäeval saab see järjest suuremad mõõtmed: inimkond peab end täiskasvanuks ning on kuulutanud kontseptsiooni Jumalast kas ebavajalikuks või mittesoovitavaks. Paljud veenavad endid, et ei ole olemas midagi ega kedagi neist kõrgemat, või kui on, siis on see ähmane, mitteisikuline ja mittemoraalne; see on inimese enda loodud ning kujundatud rahuldama inimese vajadusi. Ja nii me elame, pidades enda loodud mulli turvaliseks, olles kindlad enda võimekuses, ning soovimata või suutmata näha kaugemale või kõrgemale (s 15). Just sellepärast esitavad tänased salmid meie ajastule tohutu väljakutse.
Vähem kui 40 aastaga oli terve assüürlaste impeerium maa pealt pühitud, ega saanud iial taastatud. Laastamise ulatus siin kirjeldatud pildis on täielik. Aja jooksul on tegelikult hävinud kõik impeeriumid: Pärsia, Kreeka ja Roomaga juhtus see antiikajal, Briti ja Hispaania impeeriumite aeg oli pisut hiljem, aga ka neid ei eksisteeri enam. Ja ka teised tõusevad selleks et siis vajuda. Äritegemine õitseb ja kahaneb. Inimeste elukaar on limiteeritud. Läbi ja üle selle kõige jääb aga püsima Jumal, kes viib oma plaanid täide.
Selle kommentaari autor: John gGrayston