Loe läbi alltoodud kirjakoht: Sf 3:1-20
Jeruusalemma süü ja lunastus1Häda tõrksale ja roojasele linnale, kes on rõhuja!
2Ta ei ole kuulanud häält, ei ole võtnud õpetust, ei ole lootnud Issanda peale, ei ole liginenud oma Jumalale.
3Ta vürstid temas on möirgavad lõvid, ta kohtumõistjad on õhtused hundid, kes ei jäta midagi hommikuni.
4Ta prohvetid on jultunud, truuduseta mehed, ta preestrid teotavad pühamut, rikuvad Seadust.
5Issand tema keskel on õiglane, tema ei tee ülekohut; tema toob igal hommikul valguse ette oma õiguse, ei see jää tulemata! Aga ülekohtutegija ei tunne häbi.
6Ma olen hävitanud paganaid, nende nurgatornid on rüüstatud; ma olen teinud nende tänavad tühjaks, käidamatuks; nende linnad on laastatud, inimtühjad, elaniketa.
7Ma mõtlesin: Küllap sa kardad mind, küll sa võtad õpetust, et tema eluaset ei kaotataks; et sa peaksid meeles kõike, mis ma talle käsuks olen andnud. Aga ometi olid nad agarad tegema kurja kõigi oma tegudega.
8Seepärast oodake mind, ütleb Issand, päeva, kui ma tõusen saagile! Sest minu õigus on koguda rahvaid, koondada kuningriike, et valada nende peale välja oma meelepaha, kogu oma tuline viha, sest mu püha viha tules peab hävima kogu maa.
9Sest siis ma puhastan rahvaste huuled, et nad kõik võiksid hüüda Issanda nime, teenida teda õlg õla kõrval.
10Siis toovad mulle roaohvreid minu poole palvetajad, hajuvil olijad, teiselt poolt Etioopia jõgesid.
11Sel päeval pole sul vaja häbeneda ühegi oma teo pärast, millega sa oled üles astunud minu vastu, sest siis ma kõrvaldan su keskelt su ülemeelikud hooplejad, ja sa ei ole enam ülbe mu pühal mäel.
12Aga ma jätan su keskele alles vaese ja viletsa rahva, ja need otsivad pelgupaika Issanda nimes.
13Iisraeli jääk ei tee ülekohut ega räägi valet ja nende suus ei leidu kavalat keelt. Tõesti, nad käivad karjas ja puhkavad ja ükski ei peleta neid.
14Hõiska, Siioni tütar, hüüa, Iisrael! Rõõmusta ja rõkata kogu südamest, Jeruusalemma tütar!
15Issand on võtnud tagasi kohtuotsuse sinu kohta, ta on pööranud ära su vaenlase. Issand, Iisraeli kuningas, on su keskel, enam pole sul vaja näha õnnetust.
16Sel päeval öeldakse Jeruusalemmale: Ära karda, Siion, ärgu lõtvugu su käed!
17Issand, sinu Jumal, on su keskel, kangelane, kes aitab. Ta rõõmustab sinu pärast väga, ta uuendab oma armastust sinuga, ta tunneb hõisates sinust rõõmu.
18Ma võtan sinult ära need, kes on pühade pärast kurvad; teotus on koormaks tema peal.
19Vaata, sel ajal teen ma lõpu kõigile su rõhujaile. Ma aitan lonkajat ja kogun äraaetu; ma teen nad ülistatuiks ja kuulsaiks kõigis maades, kus nad on pidanud häbenema.
20Sel ajal toon ma teid, sel ajal kogun ma teid, sest ma teen teid kuulsaiks ja ülistatuiks kõigi maa rahvaste seas, kui ma teie eneste nähes pööran teie saatuse, ütleb Issand.”
Nii nagu Aamos (Am 1:3-2:5), kuulutab ka Sefanaja Jumala kohut kõigepealt Juuda vaenlastele, teeb siis aga kannapöörde Juuda ja Jeruusalemma poole. Jeruusalemmale on antud mitmeid võimalusi - Jumal on kutsunud, manitsenud, korrigeerinud, kuid see kõik ei ole tulemust toonud (s 2). Ja Sefanaja nutab selle läbikukkumise pärast. Tema kaebuses peegeldub Jumala süda, kes igatseb osadust oma rahvaga; peegeldub Jumal, kes oma Pojas nutab sellesama linna pärast ka 600 aastat hiljem (Lk 19:4). Sefanja sõnumiks on tõdemus, et Jumal ei saa iial jätta karistamata mässu ja ebajumalateenimist. Kuid Jumal ei tunne kunagi karistamisest rõõmu. Kohtumõistmine on Jumala “hämmastav (kummaline) töö” (Js 28:21), aga lihtsalt kättemaksuhimulist Jumalat me Pühakirjast tegelikult ei leia. Jumala töö on rajada õiglus; see on väga suurt hinda nõudev ülesanne ja Jumal maksab selle hinna, viimselt ka kõige kõrgemas määras (1Pt 1:18-19).
Jeruusalemm on õige aja mööda lasknud. Ta oleks võinud tulla tagasi Jumala juurde, aga ta ei tulnud. Ja seepärast saab tema osaks seesama kohtumõistmine, mis tabab kõiki korrumpeerunud ja sõnakuulmatuid inimesi. Meile aga tuletatakse meelde, et see kohtumõistmine on samas ka tee parema tuleviku suunas. Kusagil seal eemal ootas juba nägemus sellest, kuidas kõik rahvad voolavad kokku Jumala pühale mäele (Js 2:1-4), nägemus uuendatud rahvast (s 9) ja linnast, mis on vabanenud ülbusest, ebaõiglusest ja pettusest. See on Jumalariik oma täiuses, toomas rahu, terviklikkust, harmooniat ja küllust. See riik tuli juba meie keskele Jeesuse isikus, aga on samas veelgi tulemas. Me ootame selle täitumist peale viimset kohtumõistmist, mis omakorda sellele osutab. Jumal tegutseb äärmiselt suures plaanis. Alandlikud ning sõnakuulelikud on need, kes pärivad kuningriigi (s 12), kontrastina ülbetele ja mässumeelsetele, kes tõugatakse välja (s 11). Mil määral paistavad meie elust, kes oleme sama Jumala rahvas, need taevariigi kvaliteedid, mis sageli vastanduvad ümbritseva kultuuriga? Või ei ole enam mingit erinevust?
Sefanja raamatu ava- ja lõpusalmid hämmastavad oma kontrastsusega. Kolme lühikese peatüki vältel oleme läbinud teekonna vältimatust, kõike purustavast kohtumõistmisest hella ja armastava taastamise pildini. Lugeja võib sel teekonnal kogeda kiusatust kõrvale suruda pinge, mis tekib kahe, näiliselt täiesti vastanduva vaate vahel Jumalast. Palju parem aga on rännata koos Pühakirjaga ning elada selles pinges, mis meenutab, et Jumal on saladuslik ning me ei saa iialgi Temast lõpuni aru. Ta on mõlemat - täiuslik armastus ja täiuslik kohtumõistmine.
Sefanaja raamat lõpeb peaaegu talumatu helluse pildiga. Hämmastav ja hirmutav rahvaste kohtumõistja lohutab nüüd oma rahvast armastuses ning laulab nende üle hellalt (s 17). See meenutab meile ema, kes lohutab ahastavat last. Keset kokkuvarisevat maailma vaatab prohvet kaugemale, uuendatud loodu ja taastatud Jumala rahva poole. Tema sõnum on “Ära karda!” (s 16), ning see on ka Jesaja sõnum (Js 43:1-7) ja Jeesuse sõnum hirmunud jüngritele (Jh 14:27). Me saame tulevikku vaadata kindlusega, teades, et mis ka ei juhtuks, siis valust ja ebakindlusest kõrgemal, häbist ja läbikukkumisest edasi, ootab uus taevas ja uus maa, kus Jumal ise lohutab kannatanud inimest (Ilm 7:15-17).
Prohvet Sefanaja kaasaegsetele tähendas mõte kodust (s 20) tagasipöördumist omale maale. Kristlastest lugejate jaoks on kodu tähendus teine. Meie oleme “kodus” siis kui oleme Jumalaga koos - olgu olevikus või tulevikus, praegu siin või tulevasel ajastul. Meie sihiks on kadunud poja kombel kojutulek tagasi Isa juurde. Issand, meie Jumal on meiega (s 17), meie südames kõlab Jesaja kuulutus Immanuelist ja selle täitumine Jeesuses (Js 7:14; Mt 1:22-23). Jumal on praegu meiega viisidel, millest Sefanja tol ajal mõeldagi ei osanud ning kõige paremad ajad on alles ees!
Selle kommentaari autor: John Grayston