Kuidas palvetada rõhuvas ahastuses? Mida öelda siis, kui sõnad puudutavad vaid su meeleheite äärt? Psalm 130 on sügavalt puudutav valuhüüd keset otsatut kannatust. Aga see on ka võimas tunnistus usust ning lootusest. Maailmas, mis näib kõikuvat häda  ja selle naeruga ignoreerimise vahel, on see laul mõjuvalt tähelepanuäratav, sest keeldub tegemast kumbagi.

130. psalm on andnud sõnad miljonitele läbi sajandite, kes oma ahastuse sügaviku põhjast on hüüdnud Jumala poole. On olukordi, kus tundub, et enam sügavamale vajuda pole võimalik - olgu siis masendusse või haigusesse, kaotusvalusse või ebaõnnestumistesse, süütundesse või häbisse, mis ähvaradavad uputada lõplikult. Hüljatusetunne, abitus või patt muutuvad neil hetkedel hirmuäratavalt reaalseiks. Ometi keset oma ohkamist või karjumist - hüüame ju Jumala poole selleks, et leida halastust (s 2), andeksandmist (s 4) ning kõikumatut armastust (s 7). Ja Kristuses leiame (viisil mida psalmist ei osanud ette kujutadagi), et meil on Jumal, kes iial ei pisenda ega ignoreeri meie ahastust, vaid kes on astunud alla põrguni välja selleks, et tuua meile abi.

Ahastuse aegadel võime leida kinnitust psalmisti julgusest. Tema väga tungiv, isiklik palve, mis on sündinud keset nõtrust ja meeleheidet, sirutub usalduses kõrgele, muutes paluja hirmuäratavalt sõltuvaks Jumalast - ometi on see Jumal, kes üksi saab päästa. Samal kombel saame sirutuda meiegi.

Oodata ning valvata saab passiivselt või aktiivselt, sihitult või keskendudes olulisele. Oma ahastuses saame oodata Jumala sõna täitumist, sest Tema on ustav. Oma patususes, hoida kinni andeksandmise tõotusest, sest Jeesuse rist on selle meile võimalikuks teinud. Oma üksinduses, ühineda hapras, samas teraskõvas alandusepalves kõikidega, kes usuvad Jumalasse, teades, et ka kannatus lõpeb kord. Ja sel kombel on tänane psalm hämmastavalt, rabavalt täis lootust, sest “põhjatusel” on põhi, kõrgused aga on piiritud.