Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 2:22-28
Jeesus viiakse templisse22Ja kui nende puhastuspäevad Moosese Seaduse järgi said täis, viisid nad lapse üles Jeruusalemma, et teda seada Issanda ette,
23nõnda nagu on kirjutatud Issanda Seaduses: „Iga poeglast, kes on avanud lapsekoja, hüütagu Issandale pühaks”,
24ja et tuua Issanda Seaduses öeldu järgi ohvriks „paar turteltuvi või kaks tuvipoega”.
Siimeoni õnnistussõnad25Ja vaata, Jeruusalemmas oli mees, Siimeon nimi. See mees oli õiglane ja vaga ning ootas Iisraeli lohutust, ja Püha Vaim oli tema peal.
26Püha Vaim oli talle ennustanud, et ta ei sure enne, kui ta on näinud Issanda Messiat.
27Ta tuli Vaimu ajel pühakotta. Ja kui vanemad tõid sinna lapse Jeesuse, et toimida temaga Seaduse sätte järgi,
28siis ta võttis tema sülle, ülistas Jumalat ja ütles:
Mõnikord võib meie igapäevase elu rutiin tunduda liiga harjumuspärane ja ilmalik. Ometi näitavad need salmid, et peaksime selles usatavad olema, kuitahes tavalise rolli Jumal meile täita andnud on. Otsustavaks saab ustavus ning pühendumus Issandale, igatsus teenida Teda ükskõik millisel viisil Ta seda soovib.
Maarja ja Joosep omasid sellist usaldavat südamehoiakut, kui nad viisid vaid nädalavanuse Jeesuse templisse ümberlõikamiseks ning selleks, et teda Jumalale esitleda ja pühitseda. See oli nende kui vanemate vastutus. Käsuseadus kohustas ema minema Jeruusalemma puhastusriituseks, peale lapse sünnitamist (s 22). Templis ohverdasid nad vaestele inimestele määratud anni (s 24). Nend esmasündinu vajas samuti lunastust ja sellepärast võtsid nad kaasa Jeesuse et esitleda teda Jumalale. Kas Maarja nägi end, Jeesust Jumala poole tõstes, samas rollis kui oli seda Hanna, kes andis ära oma poja templi teenistusse (1Sm 1:26)? Me ei tea seda.
Siimeon aga on eeskuju sellest, kuidas inimene võib elada üsna märkamatut elu, ometi hoolega Jumalale järgnedes ning Teda teenides rõõmsa alistumisega. Ajastus, mil ta templisse saabub on tähelepanuväärne (s 27)- nüüd on tulnud tema hetk olla Jeesuse kõrval. Siimeon teadis mis roll tal oli (s 25), aga ta ei teadnud ette Jumala ajaplaani. Jumal aga juhtis teda ülimalt täpselt.
Kõik see paneb meid küsima - kuidas siis meie esindame Jeesust kõiges mida teeme? Tema väärtustamine ja märkamine seisneb ju tegelikult selles, et ka meie usaldame ja armastame Tema päästet, et järgneme Tema valgusele ning vaatame Talle kui lihaks saanud Jumala Sõnale.
Jeesus oli sulane, ning Ta kutsub ka meid teenima sulastena Tema jälgedes. Meie tunnistus temast on kogu meie elu, see kuidas Temast teistele räägime - ja see peaks andma teistele võimaluse näha miline Jeesus on. Sellepärast ütleb Jeesus Matteuse 25:40,44-45 et: kui teenime neid, kes on hädas, siis teenime tegelikult Teda ennast.
Siimeon teenis Jumalat ustavalt ja järjekidlalt:
- Tundub, et Ta oli võimeline ära tundma ja täitma Jumala tahet ning usaldas täiesti Jumala ajastust
- Ta on sulane, kes tahab teha ainult seda, mida Jumal talle ütleb.
- Tema tasu sellise teenimise eest on näha oma silmaga Teda, keda kogu rahvas oli sajandeid oodanud; ning kes pidid tooma pääste tervele rahvale.
- Kui ta on seda kogenud, teab ta, et saab jääda rahule oma eluga, sest on kogenud Jumala tõotuse täitumist.
Selle kommentaari autor: Paul Woodbridge