Paljud meist mäletavad kui suure igatsusega sai lapsepõlves jõule oodatud, põhiliselt sellepärast, et saaks kingitusi avada. Mõnikord tundus, et jõulud ei jõua iialgi. Ja siis kui nad tulid, soovisime, et see päev kunagi ei lõpeks. Siiski see lõppes - ja siis tuli terve aasta taas oodata kuni tulid uued jõulud. 

Tänane piiblitekst räägib meile Siimeonist, kes otsekui väike poiss vaatas samamoodi suure igatsusega tulevikku. Tema ei oodanud kingitusi, vaid ta ootas, et Jumal toimiks ajaloos ning tooks esile maailma pääste. Siimeon ei olnud laps, vaid Iisraeli rahva hulka kuuluv õiglane vana mees. Jumal oli talle öelnud, et ta ei sure enne, kui saab oma silmaga näha kõige suuremat kingitust üldse - Jumala Messiat (s 26). Ja nii ta ootas, ootas, ootas.

Ja siis see päev tuli! See oli Jeesuse kaheksas elupäev, kui tema vanemad Ta templisse tõid ümberlõikamiseks ning nimepanekuks. Nad ei olnud jõukad ning seepärast tõid  Tema eest vaestele määratud ohvrianni - kaks turteltuvi või tuvi (3Ms 12:8). Jumala Messias sündis vaesusesse (2Kr 8:9). Seepärast peaksime ka meie täna eelkõige meeles pidama vaeseid. Siimeon, kes igatses jõule, juhiti Püha Vaimu poolt templisse just sel päeval. Ta nägi kuidas too väike poiss seati valmis ümberlõikamiseks. Viimaks - oli Jeesus toodud kohale ning Jumal rääkis Siimeoni südames: “Tema on see!”. Ja Siimeon tuleb ettepoole ja võtab suure rõõmuga lapsukese oma kätele. Tema jõulud olid saabunud! Siis laulab ta kiituslaulu, mida meie tunneme “Nunc Dimittis’e” nime all ja see on Luuka evangeeliumis juba neljas kiituslaul.

Siimeoni laul on puhas rõõmulaul, sest tema eluuinstus oli täide läiud. Jumala Messias oli tulnud. Jumala tõotus oli täidetud. Pääste oli tulnud kõikidele! Jesaja poolt kuulutatud valgus säras (Js 9: 1-6). Milline erakordne päev see oli Siimeoni elus! Milline päev meile kõkidele! Tundkem sellest rõõmu! Nautigem seda! Ja pidagem meeles, et nüüd, kui Kristus on tulnud, on meil iga päev jõulud! Tähistage siis Jumala ligitulekut meile - ning mingem ja kuulutagem kogu maailmale!