Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 104
Maailma looja kiitus1Kiida, mu hing, Issandat! Issand, mu Jumal, sina oled väga suur, austuse ja iluga oled sa ennast riietanud.
2Sa riietad ennast valgusega nagu rüüga, sa tõmbad taevad laiali nagu telgivaiba.
3Sa võlvid oma ülemad toad vete peale, sa teed paksud pilved oma tõllaks, sa sammud tuule tiibadel.
4Sa teed oma käskjalgadeks tuuled, oma teenijaiks tuleleegid.
5Sa rajasid maa tema alustele, nõnda et see ei kõigu mitte iialgi ega igavesti.
6Ulgumerega kui rõivaga sa katsid tema, mägede peal seisid veed.
7Sinu sõitluse eest nad põgenevad, sinu äikese hääle eest nad pagevad.
8Mäed tõusevad, orud vajuvad alla sinna paika, mille sina neile oled rajanud.
9Sa oled seadnud piiri vetele, millest nad üle ei lähe ega tule tagasi katma maad.
10Sina saadad allikaist ojad jooksma; need voolavad mägede vahel.
11Nad joodavad kõiki metsloomi; metseeslid kustutavad seal oma janu.
12Taeva linnud asuvad elama nende äärde, okste vahel nad teevad häält.
13Sa joodad mägesid oma ülemistest tubadest; sinu tööde viljast toidab ennast maa.
14Sa lased tärgata rohu loomadele ja orased inimeste tarbeks, et tuua leiba välja maa seest
15ja veini, mis rõõmustab inimese südant; õli, et panna tema pale läikima; ja leiba, et kinnitada inimese südant.
16Issanda puud saavad toidust küllalt, Liibanoni seedrid, mis ta on istutanud,
17kus linnud pesitsevad; toonekurgedel on majad küpresside otsas.
18Kõrged mäed on kaljukitsedele, kaljud mäkradele varjupaigaks.
19Ta on teinud kuu aegade näitajaks, päike teab oma loojakut.
20Kui sa teed pimeduse, siis tuleb öö ja kõik metsloomad roomavad välja.
21Noored lõvid möirgavad saaki ning nõuavad Jumalalt oma toidust.
22Päike tõuseb, nemad koristavad end ja heidavad maha oma asemeile.
23Siis väljub inimene oma tööle ja oma tegemistele õhtuni.
24Kui palju on sinu töid, Issand! Sa oled nad kõik teinud targasti. Maa on täis sinu looduid.
25Siin on meri, suur ja lai; seal kubiseb lugemata palju loomi, pisikesi ja suuri;
26seal ujuvad laevad; seal on Leviatan, kelle sa oled valmistanud endale mängima.
27Kõik nad ootavad sind, et sa neile annaksid nende toidu omal ajal.
28Sa annad neile, ja nad korjavad kokku; sina avad oma käe, ja nende kõhud saavad täis head.
29Sa peidad oma palge, ja nad ehmuvad; sa võtad ära nende hingeõhu, nad heidavad hinge ning pöörduvad tagasi põrmu.
30Sa läkitad välja oma vaimu, ja nad luuakse, ja sina uuendad maa näo.
31Kestku Issanda au igavesti! Issand rõõmustagu oma tegudest,
32tema, kes vaatab ilmamaad, nõnda et see vabiseb, kes puudutab mägesid, ja need suitsevad.
33Ma tahan laulda Issandale oma eluaja ja mängida oma Jumalale, niikaua kui ma olen elus.
34Olgu mu mõlgutus armas tema meelest; mina rõõmutsen Issandas.
35Kadugu patused maa pealt ja õelaid ärgu olgu enam! Kiida, mu hing, Issandat! Halleluuja!
Variatiivsus ning ulatus, detailitäpsus ning stabiilne mõttejõulisus asetavad selle psalmi “hiiglaste” sekka. Tegu on tõeliselt suurepärase lauluga! Loe seda mõned korrad aeglaselt ja kõva häälega ning luba puhtal imetlusel Jumala loovast ning alalhoidvast toimimisest tungida läbi su olemuse. See psalm rõhutab Jumala autoriteeti üle kogu loodu, meenutades lugusid, kuidas Jeesus demonstreeris enda valitsusvõimu looduse üle rahustades eluohtliku tormi (Mt 8:23-27).
Psalmi strutkuur täiendab 1 Ms 1 peatükis olevat loomislugu läbi psalmisti mõtiskluste erinevate loomispäevade üle. Psalmist keskendub eelkõige Jumalale, Tema loomusele ja toimimisele terves universumis. Tema laulu teemaks on nähtav loodu, mida ta võib vaadelda kui hiilgavat ametlikku valitsuskuube, millega nähtamatu Looja riietab end, et ilmutada oma kirkust. Inglite maailma ja inimolendeid mainitakse möödaminnes vaid viidetena. Maa ja selle ilmingute müriaad, erinevad taimed, mitmeplagelised loomad ja linnud, on kõik kujutatud nende eluspüsimise sõltuvuses Jumalast, kes sellele ootusele vastates oma heldes armus kõiki külluslikult varustab. Meile meenutatakse maa- ja mereelanike hingematvat liigirohkust, arve (s 25) ja imelisust, keda Jumal loonud ning kelle kõige taustal aimub Tema tarkus (s 24).
Taoline medtiatsioon äratab lauljas pühendumuse ja ta rõhutab seda kordustega - laulda Jumalale kiitust kogu eluaja (s 33). Ta on üleni haaratud Jumala hiilgusest ja suurusest, ega oska peale puhta ülistuse sellele kuidagi teisiti reageerida.
Pühkigu värske äratundmine Jumala ning kogu Tema loodu imelisusest ka meil jalad alt, ja mitte ainult selleks hetkeks, vaid kujundades ülistavat elustiili, mida teadlikult täidetakse piltidega Tema maailmast, mida tohime nimetada ka enese omaks.
Selle kommentaari autor: Fran Beckett