Evangelist Luukas, kes on hoolikalt uurinud nii allikaid kui ka kuulanud pealtnägijaid,  alustab seda Ristija Johannese teenimisest jutustavat lugu, tolle hetke mõjukate -   keisrite, valitsejate ja ülempreestrite nimedega. Ta ei tee seda vaid ajaloolise korrektsuse pärast, vaid osutab sel viisil Iisraeli rahva keskel kasvanud pingele, mis oli valmis plahvatama. 400 aastat ei olnud tulnud ühtegi uut prohvetisõna, ja rahvas oli tolleks ajaks muutunud vangideks nende omal maal, kogedes nii endi kui ka oma juhtide abitust teha midagigi olukorra muutmiseks. Sellise pinge keskel  “saab Jumala sõna kätte” noore ja tulise Ristija Johannese kõrbes.

Johannese sõnum sisaldas 2 olulist punkti:  1) Jumal liigub! Jumal, on appi tulemas oma rahvale! 2) See oli hoiatus ohu eest, sest (püha) Jumala ligitulek tähendas kohtumõistmist kõigele, mis oli ebapüha.  Ja rahvas oli väga ebapühaks muutunud. Ebajumalateenistus, mis tõi vältimatult Jumala viha, oli taas laialt levinud - nii inimeste kommetes kui südameis. Rahvas oli Jumalast kaugele länud. Sellepärast hoiatab Johannes: kohtumõistmise tulvaveed tulevad, valmistage end selle vastu; tulge ristima!  Ristimine oli juutide traditsioonis ette nähtud puhastusriitus paganate jaoks, kes soovisid juudiusuga liituda. Inimesi ristimisele kutsudes ütles Johannes tegelikult: te olete langenud samale tasemele paganatega! Laske endid ristida, tehke meeleparandus!  Näeme, et see kutse kõlas vastu inimeste südames ning rahvas järgis Johannest suurte hulkadena lastes end ristida meeleparanduseks. On tähelepanuväärne, et need, kes end ristida lasksid olid juudid, mitte paganad.

Meie päevil ootavad paljud, et Jumal sekkuks globaalselt või lokaalselt või üksikinimese elusituatsiooni,  aga  sageli unustame selle osa, et kui ootame Jumala ligitulekut, siis tuleb Talle teed valmistada - tuleb teha meeltparandus.  Johannes kasutab siin prohveti Jesaja sõnu (Js 40:3-5), kirjeldamaks, kuidas meeleparandus välja näeb: see sarnaneb teeparandusele.  Kõik takistused, kõrgendikud, tuleb maha kiskuda; kõik augud tuleb täita, konarlikkus peab saama siledaks - tee peab olema sõidetav ja kuningale kohane. 

Millised on meie teetakistused? Andeksandmatus, kibedus, vihapidamine, armastuse ja halastuse puudus, õigluse ja aususe jalge alla tallamine, nõrkadele liiga tegemine, hädaliste mitte aitamine jpm: asjad meie südames, mida teised meie ametinäo taga ei näe, aga mis Jumalale meie südamest vastu karjub. On ainult üks tee  - kuristikud tuleb täita, lahutavad vaheseinad maha kiskuda, sirutada andestuses käsi,  ülbus ja uhkus maha panna, omakasu asendada teiste teenimisega. 

See hoiatuse ja lootusesõnum on aktuaalne ka täna meile. Sest Jumal on tulemas taas, Ta on kuulnud inimeste appihüüdeid, Ta näeb selle maailma seisukorda ja Tema ei viivita. Küsimus on - kui Ta tuleb, kas meie ka siis ellu jääme,?

Ristija Johannes ütleb oma üleskutse lõpus, et kui tee on tasandatud,  siis saavad kõik inimesed näha Jumalat!