Üheksa lühikese salmi vältel liigub laulja väga sügavast meeleheitest kasavav vastasseisu ning ähvarduste tõttu - vaiksesse Jumala usaldamisse nii, et ta suudab oma hädadest mööda vadata ning isegi paluda õnnistust teistele enda ümber. Selle laulu taustaks on Taaveti ahastus ja pettumus, kui ta pidi põgenema omaenda poja, Absalomi eest (2Sm 15:1 – 19:43). Just see muudab tema kirjeldatud tundeteekonna  nii erakordseks.

Veel hullemaks teeb asja see, et kuigi tegu oli sügavalt isikliku teemaga, leidis kogu sündmustik aset vägagi avalikult, kogu rahva silme ees. Kasvav ebalojaalsus igast Iisraeli nurgast, Taavet,  kui Jumala poolt võitud kuningas, peab elu eest põgenema ning lahkuma Jeruusalemmast; kõigele lisaks järjest kasvav mulje, et Jumal on ta maha jätnud (2Sm 15:26) - need kõik kokku olid avalikkuse eest Taavetile erakordselt alandavad.

Olukord oli tõeliselt hull ning üks kõige raskemaid asju on siis jaatada seda tõde, et Jumal on tegelikult meie poolt, isegi siis kui oleme keset tingimusi, mis karjuvad vastupidist. Ometi just sellistel aegadel tuleb kokku korjata kõik, mida teame Jumala armust ning armastusest meie vastu, ning endale kogu jõuga meenutada, milline Jumal tegelikult on. Pane tähele kuidas Taavet sealsamas hüüab appi ka Jumala poole (s 5), kirjeldades oma tundeid.

Lõksus näiliselt lahendamatus olukorras, valis Taavet kõigele vaatamata uskuda, et Jumal oli teda kuulnud ning vastab talle. Taavet valis vaadata kogu olukorda läbi selle, ,milline Jumal on. Sõna “Mina” rõhk salmides 6 ja 7 on meelega nii, väljendaes kavatsust, eesmärgipärast valikut. Tagajärjeks oli see, et kõigele sündinule vaatamata, suudab Taavet rahulikutl magada ning ärgata teadmise, et Jumal varustab teda.