Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 6:9-20
Jeesusest kui suurest ülempreestrist9Me oleme aga veendunud, armsad, et teie puhul on lugu parem ja pääste võimalik, kuigi me räägime nõnda.
10Sest Jumal ei ole ülekohtune, nii et ta unustaks ära teie teo ja armastuse, mida te olete osutanud tema nimele, kui te aitasite pühasid ja aitate veelgi.
11Me ihkame aga, et igaüks teist osutaks sedasama agarust lootuse kinnitamiseks kuni lõpuni,
12et te ei jääks loiuks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes pärivad tõotused usu ja pika meele tõttu.
13Kui Jumal Aabrahamile tõotas, siis ta vandus iseenese juures, kuna tal ei olnud kedagi suuremat, kelle juures vanduda.
14Ta ütles: „Tõesti, õnnistades õnnistan ma sind ja rohkendades rohkendan ma sind!”
15Ja nõnda, olles pikameelne, koges ta tõotuse täitumist.
16Inimesed vannuvad ju kellegi suurema juures, kui nad ise on, ja vanne on neile kinnitus igasuguse vastuvaidlemise lõpetamiseks.
17Just seepärast, et Jumal tahtis tõotuse pärijaile veel selgemini näidata oma nõu kõikumatust, kinnitas ta seda vandega,
18et kahe kõikumatu tõsiasja läbi, milles on võimatu Jumala valelikkus, saaksime mõjuvat julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest,
19mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse,
20kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on läinud sisse meie heaks, saades Melkisedeki korra järgi igavesti ülempreestriks.
Kuidas käib nende käsi, kes kannatavad vaimuliku nõrkuse (atroofia) käes ning selle tõttu või tagakiusust tulenevalt pööravad Jumala armule selja?
Igavese pääste kaotamise teema ümber on mitmeid erinevaid argumente. “Kas seda on tõesti võimalik kaotada?” “Keegi ei saa sind välja kiskuda Jumala käest!” “Võibolla sa ise ei vastanud Jumala armastusele südame sügavusest?” Ometi - isegi siis, kui oled päästetud - on võimalik Jumala juurest “ära jalutada”.
Kuna erinevaid argumente on palju, püüame vaadata, mida tekst ise ütleb. Heebrealaste kirja järjepidev sõnum on see - vaata Jeesusele ning pea vastu, hoia kinni! Kirja autor kasutab iga argumenti, mida leida suudab. Ära unusta, kui õnnistatud sa olid alguses! Vaata kui viljakaks su elu on muutunud! Jumal näeb sinu häid tegusid! Ära muutu laisaks! Kui lähed Jeesusest eemale, siis lööd ta uuesti risti!
Erinevatel aegadel on kogudus maadelnud probleemiga, kas võtta tagasi need, kes on Kristuse kord hüljanud. Isegi juhul, kui selline usutaganemine oli toimunud raske tagakiusu tõttu, said teoloogilised argumendid tavaliselt ülekaalu pastoraalse hoole ees ja inimesed jäeti välja. Meie praeguse, 21.sajandi tolerantsuse tuultes, ei suleta koguduse uksi enam nii rangelt, kuid olulisem õppetund on pigem see, et tuleb kasutada iga argumenti hoidmaks usklikke ühenduses Jumala väe ja rikkusega, ning õhutada neid vastu pidama. Sest lõpp loeb sama palju kui algus.
“Kas su ankur peab elutormides vastu?” - laulab Priscilla J Owens. Laulu sõnad panevad arvama, et see kas meie ankur on piisavalt tugev, sõltub meist endist. Ja tõesti - meie ju valime: kas järgneda Jeesusele, või triivida eemale - kuid meie usukindlus sõltub telegelikult ka sellest kui palju vaatame Jeesusele, kui oma lootuse allikale (s 19).
Ehk teisti öeldes: me oleme päästetud armust, usu läbi Jeesusesse. Meie eeljooksja (s 20), on avanud meile tee vaheseina taha, mis enne tõkestas meiesugustele pääsu pühamast pühamasse. Aga kuna Püha Vaim on nüüd see, kes muudab meid Jeesuse sarnasemaks, siis peame meie tagama selle, et me elus on ruumi selliselt pühendunud jumalaushtele, nagu Tema pakub. Asi ei ole reeglite täitmises, vaid sellise distsipliini rakendamises, mis maksimeerib ning valvab sinu ja Jumala vahelist koosolemise aega.
Samamoodi toimitakse ju ka heas abielus. Astume elukestvasse liitu ja suhtesse armastuse ja austusega, kuid see on alles algus. Et püsima jääda, tuleb teha tööd ja tuleb vastu pidada, kogu jõust kinni hoida! Ja kui mõni käitumistava või suhtumine hakkab meie suhet kahjustama, siis tuleb see ümberhinnata ja õigesse paika panna. Kui abielu elu elatakse liiga kiirelt või liiga eraldi, siis tuleb midagi muuta. Kõik see on osa teineteisele pühendumisest.
Kahjuks juhtub mõnikord ka (abielu)suhetes, et tekivad kahtlused teise pühendumises. Siis kogeme teisega suheldes end haavatavatena, otsekui munakoortel kõndides. Jeesusega sellist olukorda ei teki, vaid võime igal hetkel täielikult uskuda seda, et Ta võtab meid vastu just sellistena nagu oleme. Ja see innustab meid elama Talle (Tema abiga) nii nagu Tema seda ootab.
Selle kommentaari autor: Jennifer Turner