Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 6:1-8
Jeesusest kui suurest ülempreestrist1Seepärast, jättes kõrvale õpetuse Kristuse alguse kohta, suundugem täiuslikkusele. Ärgem hakakem taas rajama alust meeleparandusele surnud tegudest, usule Jumalasse,
2õpetusele ristimisest, käte pealepanemisest, surnute ülestõusmisest ja igavesest hukkamõistust.
3Seda me teemegi, kui Jumal lubab.
4On ju võimatu neid, kes kord on olnud valgustatud, kes on maitsnud taevast andi ja saanud osa Pühast Vaimust,
5kes on kogenud Jumala head sõna ja tulevase ajastu vägesid
6ning ometi ära taganenud - neid on võimatu uuendada jälle meeleparanduseks, sest et nad iseendi kahjuks löövad Jumala Poja risti ja teevad ta naeruks.
7Maa, mis joob sagedasti sellele langevat vihma ja kasvatab kasulikke taimi neile, kes seda ka harivad, saab õnnistuse Jumalalt,
8aga maa, mis kannab kibuvitsu ja ohakaid, on kõlbmatu ja lähedal äraneedmisele, mille lõpp on ärapõletamine.
Oleme kõik piinlikkust kogenud vaadates tagasi enda noorusele. Kuidas võisime olla nii naiivsed ja ebaküpsed? Kirja autor on just äsja rääkinud Jeesusest, kes on “tehtud täiuslikuks” ning nüüd keskendub ta oma lugejate puudustele. Nemad on ebaküpsed.
Ta ütleb 5 ptk lõpus: "11 Sellest oleks meil palju rääkida, aga see on raskesti seletatav, sest te olete jäänud kuulmisele tuimaks. 12 Teie, kes te selle aja peale peaksite olema õpetajad, vajate,et teile jälle õpetataks Jumala sõnade esmaseid algeid, te olete saanudnende väärseks, kes vajavad piima, mitte tahket toitu. 13 Igaüks, kes toitub piimast, on veel vilumata õigusesõnas, sest ta on alles väeti laps. 14 Tahke toit on aga täisealiste jaoks, kelle meeled on kogemustevaral harjunud eristama head ja kurja. "
Sama väite esitavad nii Paulus (1Kr 3) kui ka Peetrus (1Pt 2). Peetruse ja Pauluse poolt mainitud juhtudel ilmnevad ebaküpsuse tunnused jumalakartmatus käitumises, mis osutavad, et kogudused ei suuda veel vastu võtta midagi enamat kui aluseks olevat kristliku õpetuse “piima”.
Heebrealaste puhul on olukord teine: nemad vajavad sügavamat õpetust. Nende tolle hetke “õppekava” on esitatud Hb 6:1-3, ning osutab nende usu nõrkusele. Kõiki seal nimetatud asju pidas iga juut, kes oli vastu võtnud kogu Vana Testamendi õpetuse. Variserid tunnistasid isegi surnute ülestõusmist (Hb 6:2).
Heebrealastest kristlased oli ohtlikult lähedal judaismi tagasi libisemisele. Millise muutuse oli Jeesus reaalselt nende ellu toonud? Sama võiksime küsida neilt, kelle jaoks kristlik usk tähendab elada “korralikku elu”. Kirja autori peamine argument on näidata, et Kristus ei ole valikuline ekstra, vaid asendamatu inimese usuelus.
Selle kommentaari autor: Steve Silvester