Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 5:1-10
Jeesusest kui suurest ülempreestrist1Iga ülempreester, kes võetakse inimeste hulgast, seatakse inimeste asemel läbi käima Jumalaga, et ta tooks ande ja ohvreid pattude eest.
2Ta suudab mõistvalt kohelda arutuid ja eksijaid, kuna ta isegi on nõrkusest piiratud.
3Ja selle nõrkuse tõttu peab ta niisamuti nagu rahva, nõnda ka iseenese eest ohverdama pattude pärast.
4Ja keegi ei võta enesele seda au ise, vaid Jumala kutsel nagu Aarongi.
5Nõnda ei ole ka Kristus austanud ennast ise ülempreestriks saamisega, vaid see, kes talle on ütelnud: „Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu.”
6Nõnda ta ütleb ka teises kohas: „Sina oled igavesti preester Melkisedeki korra järgi.”
7Oma maise elu päevil ohverdas Jeesus palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast, ja teda võeti kuulda tema allaheitlikkuse tõttu.
8Ja olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas.
9Ja kui ta oli saanud täiuslikuks, sai ta igavese pääste toojaks kõigile, kes on talle kuulekad,
10kuna Jumal oli kuulutanud tema ülempreestriks Melkisedeki korra järgi.
Melkiseedek on Piiblis üks kummaline tegelane ( vt 1Ms 4), kuid selle kirja tõenduses väga oluline isik. Tol ajal oli mõnedes ringkondades kahe Messia tulemise ootus. Üks neist pidi samaa kuningaks Taaveti liini pidi (Iisraeli Messias) ja teine preestriks (Aaroni Messias).
Jeesus oli “Taaveti poeg” põlvnemise poolest, kuid Taavet ei tulnud preestrite liinist. Kas see tähendas, et keegi teine pidi saama preestrelikuks Messiaks?Lahenduse leiame Ps 110, kus Messiat kirjeldatakse kui “preestrit igavesti Melkiseedeki korra järele “ (mitte aga Aaroni korra järele) - ehk: Jeesus saab olla mõlemat, nii Kuningas kui Preester.
Jutuajamistes Jehoova tunnistajatega jõuame taas ja taas tagasi selleni, kes Jeesus on. Asi pole mitte ainult vastandumises nendega, kes eitavad Jeesuse jumalikkust, vaid palju enam põhilises teadmises kuidas mõista ning interpreteerida Pühakirja enda elu tarvis. Heebrealaste kirja autor demonstreerib just seda, kasutades hästi tuntud kirjakohti, mida ta nüüd rakendab suunaga Kristusele - ja see võiks olla mudeliks ka meile, kui käsitleme Vana Testamendi viiteid. Kuningriik, käsuseadus, juutide rahvuslik identiteet - see kõik sai täidetud Jeesuses. Pühakirja tundmine valgustab arusaamist Temast ning uuest lepingust, mille Ta sisse õnnistas.
Tänane tekst tõstab eriliselt esile Jeesuse identiteedi paradoksi: Tema jumalikkuse ja inimlikkuse; aulisuse ja alandlikkuse. Ta on täiesti Jumal, ja ometi on Ta kutsutud täitma oma rolli, millele Ta alistub, ning milles õpib sõnakuulelikkust. Mida see võiks küll tähendada? Mõned pakuvad siinkohal pilti firmajuhi pojast, kes alles õpib äritegemist firmas, mille ta ühel päeval pärib - ning kus ta osakonnast osakonda liikudes õpib tundma firma dimensioone. Siiski tuleks olla ettevaalik Jeesuse surumisega mingisse vähem täiuslikku mudelisse, kui oli seda Tema täiuslik ja jumalik lihakssaamine.
Targem on näha Jeesust, kes on meile eeskujuks vankumatus järgimises. Ajastul, mil ootame, et kõik sünniks koheselt ning tulemused oleksid kohe ilmsed, on Jeesuse keeldumine otsetee lahendustest oma missiooni täitmisel, meile väljakutseks. “Kui jüngrid väljendasid oma õudust Tema risti ees, rääkis Ta neile nende omast… Oma risti enese peale võtmise tegu võib (meie jaoks) olla kriis. Kuid Kristuse järgimine ning enda igapäevane ära salgamine on valus, kõrget hinda nõudev reaalsus, kuhu pole võimalik jõuda vaid ootamatu kriisi läbi. Selleks on vaja terve eluea pikkust jätkuvat pühendumisotsuse uuendamist ning sõnakuulelikku tundlikkust kõigele, mida Jumal oma rahvalt ootab ning milleks Ta neid varustab” (Brown, Hebrews lk 120)
Selle kommentaari autor: Jennifer Turner