Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 22:63-71
Peetrus salgab Jeesuse63Aga mehed, kes Jeesust kinni pidasid, teotasid teda ja peksid.
64Nad katsid kinni ta silmad ja küsisid temalt: „Ütle prohvetlikult, kes see on, kes sind lõi?”
65Ja nad teotasid teda paljude pilkesõnadega.
Suurkohus kuulab Jeesust üle66Ja kui valgeks läks, kogunes rahva vanematekogu, ülempreestrid ja ka kirjatundjad, ning nad viisid Jeesuse Suurkohtu ette
67ja ütlesid: „Kui sina oled Messias, siis ütle meile!” Aga tema ütles neile: „Kui ma teile ütleksin, ei usuks te mitte,
68ja kui ma küsiksin, ei vastaks te mitte.
69Ent nüüdsest peale istub Inimese Poeg Jumala väe paremal käel.”
70Aga nad kõik ütlesid: „Sina oled siis Jumala Poeg?” Aga Jeesus lausus neile: „Need on teie sõnad, et mina olen.”
71Nemad aga ütlesid: „Mis tunnistust meil veel on vaja? Oleme ju ise seda kuulnud tema suust!”
Ian McKellan, näitleja, kes mängis meisterlikult Gandalfit “Sõrmuste isanda” filmides, on tavaelus olnud sõnakas kristluse kritiseerija. “Ateistina”, kuulutab ta oma isiklikul veebilehel “ei saa ma aktsepteerida Piiblit kui mingi jumala sõna, keda pole olemas.” Miks seisavad mõned inimesed nii tugevalt vastu heale sõnumile? See väljakutset esitav küsimus on põimitud ka tänasesse piibliteksti.
Kui näiliselt korrektne kohtuprotsess muutub rahvahulkade märatsemiseks, võtab vastuseis Jeesusele kolm erinevat vormi. Kõigepealt näeme Heroodese ja sõdurite pilkavat reaktsiooni (Lk 22:63-65; Lk 23:11). Neil pole päästest sooja ega külma. Nad vägivallatsevad Jeesusega lihtsalt lõbu pärast. Teieks, on teoloogiline opositsioon, mis tuleb usulistelt liidritelt (Lk 22:66-71). Pealtnäha tõuas neid tagant vaimulik innukus, kuid tegelikult olid nende motiivid vägagi mittepühad. Kolmandaks vormiks on Pilaatuse juhitud poliitiline opositsioon (Lk 23:23-25). Pilaatus isegi soovis Jeesust vabaks lasta, kuid liitus viimaks ikkagi hääleka enamusega. Samuti ei saa me ignoreerida asjaolu, et opositsioon, olgu siis varjatud või otsene, on reaalne osa ka kaasaja kristluse kogemusest. Nii nagu ütles apostel Paulus: “Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks..” (Fl 3:10)
Tänasesse teksti on põimitud veel üks küsimus: kuidas peaks kristlane opositsioonile vastama? Parim viis oleks järgida Jeesuse eeskuju. Pane tähele, et Jeesus ei kartnud ühtegi nimetatud vastuseisu vormi ( Lk 22:67-68), vaid esitas tõde kindlalt ja selgelt (Lk 22;69-70), ning keeldus osalemast viljatutes viadlustes (Lk 22:70b, Lk 23:3). Lisaks oli Jeesus juba varem oma kõnedes viidanud ka kõige efektiivsemale reaktsioonile igasuguse vastuseisu puhul: armastada ja palvetada (Mt 5:44). See pole sugugi lihtne - palju meelsamini me võitleksime vastu samade relvadega, mis meie vastu on tõstetud - kuid viimselt on Jeesuse näidatud tee ainuke viis võita selle maailma Ian McKellaneid.
Saame tuttavaks Pilaatusega
> Sünnilt kesklassi roomlane pole Pilaatuse karjäärist enne AD 26, mil ta ülendati Judea provintsi valitsejaks, eriti midagi teada. (Kõige varasem roomlaste tiitel sellel ametikohal oli prefekt, hiljem asendati see prokuraatori omaga.)
> Tema meelevalla alla kuulus kogu provints ning ka kohalviibiv okupatsiooniarmee.
> Ta omas kontrolli ka juutide liidrite üle, vastutades ka selle eest, kes valiti juutide ülempreestriks. Tema omas otsustusvõimu isegi ülempreestri kuubede üle, võimaldades nende kasutamist vaid pühade puhul.
> Juutide pühadel tuli ta Jeruusalemma, et tugevdada militaarset kohalolekut
> Üsna varsti peale tema ametissemääramist, kihutas ta juudid enda vastu sellega, et püstitas imperaatori kujutisega standardid Jeruusalemma ning alles peale tugevat juutide protesti oli nõus need eemaldama.
> Järgmisena ärritas juute see, et ta kasutas templisse toddud raha akveduktide ehitamiseks, mis pidid vett viima Kaisareasse, kus oli Pilaatuse tavaline elukoht. Sellele järgnenud ulatuslikes protestiväljaastumistes tapeti suur hulk juute.
> Peale järjekordset ülestõusu Samaarias, sai ta käsu ilmuda Rooma, keisri ette ning peale seda pole temast ajaloos enam jälge.
> Tema kaasaegsed iseloomustavad teda kui karmi, pingestatud, korrumpeerunud, ülbet, vägivaldset ning jäika inimest.
> Evangeeliumites kirjeldatakse teda kui nõrka ning isekat inimest. Tema otsused lähtusid lühikese perespektiiviga pragmaatilistest kaalutlustest, mitte aga kindlatest põhimõtetest. Kus vähegi võimalik, püüdis ta välitda vastutust ja seda ka Jeesuse surma puhul (Mt 27:24), ometi on tema otsustav roll selles selge.
> Tema poolt Jeesuse kohta kirjutatud pilkav tahvel ristil (Jh 19:21), sisaldas enam tõde, kui ta ise aimas. See, et ta vaatamata juutide tugevale protestile keeldus seda muutmast, oli tema puhul tüüpiline käitumine.
Selle kommentaari autor: Whtiney Kuniholm