Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 22
Ahastushüüd ja tänulaul1Laulujuhatajale: viisil „Koiduaegne emahirv”; Taaveti laul.
2Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid? Kaugel mu päästest on mu oigamissõnad.
3Mu Jumal, päeval ma hüüan, aga sa ei vasta, ja ööselgi, kuid ei leia enesele rahu.
4Ja ometi oled sina püha, kelle trooniks on Iisraeli kiituslaulud.
5Sinu peale lootsid meie esiisad, lootsid, ja sina päästsid nad;
6nad kisendasid sinu poole ja pääsesid, nad lootsid sinu peale ega jäänud häbisse.
7Aga mina olen ussike ja mitte mees, inimeste teotada ja halb rahva meelest.
8Kõik, kes mind näevad, irvitavad mu üle; nad ajavad suu ammuli, vangutavad pead:
9„Ta on kõik veeretanud Issanda peale; see päästku ta, kiskugu ta välja hädast, sest tal on ju temast hea meel.”
10Jah, sina oled see, kes tõi mind välja üsast, kes kaitses mind mu ema rinnal.
11Sinu hooleks ma olen jäetud lapsekojast, mu ema üsast alates oled sina minu Jumal.
12Ära ole minust kaugel, sest kitsikus on ligi, sest abimeest ei ole!
13Palju härjavärsse ümbritseb mind, Baasani sõnnid piiravad mind.
14Nad ajavad oma lõuad ammuli mu vastu nagu lõvi, kes murrab ja möirgab.
15Ma olen välja valatud otsekui vesi ja kõik mu luud-liikmed on koost ära. Mu süda on nagu vaha, ta on sulanud mu sisikonnas.
16Mu neel on kuiv nagu potitükk ja mu keel on kinni suulae küljes, surmapõrmu paigutad sa minu.
17Sest koerad ümbritsevad mind, tigedate hulk keerleb mu ümber; nad purevad mu käsi ja jalgu,
18ma võin lugeda kõiki oma luid. Nemad aga vahivad mulle otsa ja parastavad mind.
19Nad jagavad mu rõivad eneste vahel ja heidavad liisku mu kuue pärast.
20Aga sina, Issand, ära ole kaugel, mu vägi, tõtta mulle appi!
21Tõmba mu hing ära mõõga eest, koera käest mu ainuke!
22Päästa mind lõvi suust ja metshärgade sarvede eest! - Sa vastasid mulle! -
23Ma tahan su nime kuulutada oma vendadele, keset kogudust ma tahan kiita sind.
24Teie, kes Issandat kardate, kiitke teda, kõik Jaakobi sugu, austage teda! Ja värisege tema ees, kõik Iisraeli sugu!
25Sest ta ei pannud halvaks ega põlanud viletsa häda ega varjanud oma palet tema eest, vaid kuulis, kui ta kisendas tema poole.
26Sinu kohta käib mu kiituslaul suures koguduses, ma tasun oma tõotused nende ees, kes teda kardavad.
27Vaesed saavad süüa ning saavad kõhud täis; Issandat kiidavad, kes teda otsivad. Teie südamed elagu igavesti!
28Kõik maailma ääred tuletavad teda meelde ja pöörduvad tagasi Issanda juurde; ja sinu ette kummardavad kõik rahvaste suguvõsad.
29Sest Issanda päralt on kuninglik võim ja ta valitseb rahvaid.
30Kõik ilmamaa võimsad kummardagu tema ette; tema ette vajugu põlvili kõik, kes lähevad alla põrmu ja kelle hinge ta ei jäta ellu.
31Tulevane sugu teenib teda, Issandast jutustatakse tulevasele põlvele.
32Nad tulevad ja kuulutavad tema õigust, vastsündivale rahvale jutustades, et tema on seda teinud.
Psalm 22 on sündinud suures üksinduses. Vaenlased ahistavad ja pilkavad (s 7,13). Kogu jõud ja energia on kadunud (s 15,16). Jääb ainult usk, otsekui viimane lõim, mis hoiab elu koos - ja see usk on venitatud kohutavalt õhukeseks. Palvetele ei tule vastuseid (s 3). Pinge kasvad, ning tundub, et Jumal on ära läinud (s 2). Kuidas sa pöördud, ja mida sa ütled Jumalale, kui Teda ei ole seal?
Siis on sul valida kolme asja vahel. Esiteks - sa võid sellest rääkida. Anda Jumalale teada, mis sünnib. Kirjeldada, selle üle nutta, ausalt avaldada kui palju see haiget teeb. Palve on tõehetk, isegi kui tõde teeb valu. Teiseks - sa võid meenutada. Jumal on enne olnud lähedal; “meie esiiisad uskusid sind” (s 5); “mu emaüsast alates oled sina minu Jumal” (s 11): Sa võid kasutada mineviku kogemust, et toime tulla olevikuga.
Kolmandaks - sa võid paluda: “ ära ole minust kaugel” (s 12, 20). Kui Jumal oleks nähtav, paistaks kõik su ümber teises valguses. Ja kui Jumal tuleb nägemisulatusse (s 25), hakkavad ka laulja silmad avanema suures kiitusevisioonis, mis välja voolab. See mis algab sõnadega “Ma tahan su nime kuulutada…” (s 23) laieneb “Issandat kiidavad, kes teda osivad” (s 27). Ja ring laieneb üha - kuni teiste rahvasteni (s 28), läheb alla põrmu juurde (s 30) ning jõuab siis edais “tulevaste põlvedeni…..vastsündiva rahva juurde (s 31,32)
Nii on valu muutunud kiituslauluks ning abitus lootuseks. Isegi kui taevas tundub olevat tühi, ütleb usk ikkagi “ Minu Jumal” (s 2), ning see õhuke usk on saanud kasvujõu kasvada uueks ning tugevaks visiooniks. Tuntub lausa nagu oleksime liikunud suurest reedest Ülestõusmispühadesse, sest just seda psalmi kasutas Jeesus ristil rippudes (Mk 15:34).
Selle kommentaari autor: John Proctor